Take a photo of a barcode or cover
3.63 AVERAGE
3.63 AVERAGE
Tough slog. Lots of names I didn't know or care to know but the big picture was delightful to take in and I one day hope to visit Plas Newydd. It looks beautiful.
Written in 1970, with an afterword from 2011, this scholarly work could have been written in a more straightforward manner. I applaud the writer's research, but the writing style was flowerly and circuitous due to the use of embedded quotes and many references unknown to the typical person. Thankfully, I had a broad understanding of European history; however, other than experts in 18th century British events, readers are bound to be confused. I enjoyed reading about upper class English (and Irish Loyalist) life during this period, known as The Regency.
The notion of romantic frienships has interested me. Romantic meant fanciful more than sexual during those times. It is understandable that intelligent, independent women found their fates frightening. We do not know the number of women who "ran away."
Whether these two women were lesbians is unclear precisely because of the period. Admitting this identity would have been dangerous. Certainly, Eleanor Butler and Sarah Ponsonby could have been heterosexual, rebellious, and intellectual women who had great affection for one another. The specific identification does not matter, as it should not today.
Given we are tied up in knots over labels proves we have not attained equality. Lesbian or not, sexual or not are semantic considerations. And now they are political designations which have been advantageous given the rights homosexuals have obtained. Hopefully, in the future men and women can choose to live together and be sexual--or not--and omit designations. We are observing this trend now with young people, for example binary/nonbinary, etc.
The notion of romantic frienships has interested me. Romantic meant fanciful more than sexual during those times. It is understandable that intelligent, independent women found their fates frightening. We do not know the number of women who "ran away."
Whether these two women were lesbians is unclear precisely because of the period. Admitting this identity would have been dangerous. Certainly, Eleanor Butler and Sarah Ponsonby could have been heterosexual, rebellious, and intellectual women who had great affection for one another. The specific identification does not matter, as it should not today.
Given we are tied up in knots over labels proves we have not attained equality. Lesbian or not, sexual or not are semantic considerations. And now they are political designations which have been advantageous given the rights homosexuals have obtained. Hopefully, in the future men and women can choose to live together and be sexual--or not--and omit designations. We are observing this trend now with young people, for example binary/nonbinary, etc.
täielik nišilugemine nišiteemal - mind isiklikult on Llangolleni daamid huvitanud sellest ajast peale, kui ükskord sattusin vihmasel päeval Llangollenis olema ja otsisin meelelahutust siseruumides ja leidsin Lonely Planeti abil leedide maja. mis osutus jäneseuruks, kust ma pole aastaid päriselt välja saanud - kogu see lugu tundus nii uskumatu ja veider ja seejuures päris keerukas oli mingit adekvaatset infot leida selle kõige kohta. nii otsisingi lõpuks välja raamatu, mida ka lihtne leida ja hankida ei olnud - mitu aastat on see teema mu aju tagasoppides tiksunud. isegi maja käisin teist korda veel vaatamas vahepeal.
et see lugu siis - aastal 1778 põgenesid kaks iiri naist kodust, reisisid Walesi ja seadsid end ühes kauges külakeses sisse, et elada loodusega harmoonias ja maailmast eraldatult. järgnes 50 aastat suhet, mida ilmselt ikkagi võiks tänapäeva mõistes kutsuda õnnelikuks abieluks/kooseluks. spekulatsioone selle suhte seksuaalse osa kohta on levitatud kakssada aastat, aga Mavori raamat võtab kena diskreetse joone ja ütleb: täpset infot meil ei ole, aga äkki pole eriti meie asi ka. või umbes niisuguse tooni ma sealt välja lugesin.
raamat põhineb hästi selgelt kirjalikel allikatel - leedide enda kirjavahetused sõprade, sugulaste ja tolle aja tuntud inimestega; nende päevikud ja arveraamatud; kaasaegsete memuaarid.
võibolla nende arveraamatute tõttu on päris suur rõhk kogu selle loo finantsilisel küljel ja järele mõeldes see ongi väga huvitav osa kogu loost - see tollaegne... vaese aadliku privilegeeritustunne? kuidas prouadel ei tule hetkekski pähe selline idee nagu endale ise elatise teenimine või ka näiteks kokkuhoid teenijate ja majapidamise arvelt (neile hirmsasti meeldis oma maja ümber ehitada); ja kogu nende elu keerleb ümber selle, milliselt valitsuselt õnnestuks mis ettekäänetel pension välja kaubelda (hämmastaval kombel õnnestus ka, nii iiri kui briti omadelt, kuigi maksed hilinesid alailma ja kogu aeg tuli tagant torkida), millised sugulased võiksid rahaliselt toetada ja kelle pärandusest on midagi juurde loota. elu lõpupoole nad vist ikka väikses plaanis põllumajanduslikku äri pidasid, st müüsid oma talu kartuleid ja muud pudipadi. aga ega nad neid ise ei kasvatanud, tööjõukulud olid ikka. üks hämmastavamaid fakte nende finantside kohta on see, et kui suri nende kauaaegne teenija, siis tema pärandas neile tüki maad, mis tal oli õnnestunud oma palgast kõrvale pandud raha eest ära osta!
teine läbiv teema on nende seltsielu, kui nii võib öelda - hoolimata sellest, et nad elasid eraldatuses eikuskil ja kodust väljas tõesti suuremat ei käinud (ehkki müüdiks on tunnistatud väited "ei ööbinud 50 aasta jooksul ühtegi ööd kodust eemal"), olid nad siiski väga... tuntud. neil käis päris palju kuulsaid külalisi ja suur osa ajast kulus neil kirjavahetustele, mh jällegi tolleaegsete tuntud kirjanike, väiksema kaliibri kroonitud peadega (no mingid printsid ja vürstid, nii briti, prantsuse kui vene omad). nad lugesid palju, õppisid omaette selgeks itaalia ja hispaania keele... mõlemad olid tolleaegsete naiste kohta väga haritud algusest peale. nii et tundub, et tegu oligi huvitavate vestluskaaslastega, kellega kohtumise nimel tasus reisida kohta, kuhu isegi praegu on kohutavalt aeganõudev ja keeruline reisida, ma tean, sest ma olen käinud :)
raamatu lõpupeatükis käiakse läbi ka kõik nendega seotud müüdid-kuulujutud, mis annavad jälle pildi sellest, kui palju huvi nad oma eluajal tekitasid ja kui erilised ja veidrad tundusid. (veidrusest rääkides, nad elasid oma elu enamvähem meesteriietes, lõikasid juuksed lühikeseks ja puuderdasid neid veel aastakümneid pärast seda, kui ülejäänud maailm oli juustepuuderdamise kombest loobunud. ja nende maja Langollenis tasub külastad ajuba selle nimel, et näha juustepuuderdamiskappi!)
ühesõnaga, minu ootusi täitis see teos täiesti, ma sain teada täpselt neid asju, mida ma teada tahtsin, ja kuigi see lugemine oli kohati pingutav (kõigil nende sõbrannadel-korrespondentidel oli päris raske vahet teha), olen ikkagi rahul. tühja koha pealt seda lugema hakates võibolla nii põnev ei ole.
et see lugu siis - aastal 1778 põgenesid kaks iiri naist kodust, reisisid Walesi ja seadsid end ühes kauges külakeses sisse, et elada loodusega harmoonias ja maailmast eraldatult. järgnes 50 aastat suhet, mida ilmselt ikkagi võiks tänapäeva mõistes kutsuda õnnelikuks abieluks/kooseluks. spekulatsioone selle suhte seksuaalse osa kohta on levitatud kakssada aastat, aga Mavori raamat võtab kena diskreetse joone ja ütleb: täpset infot meil ei ole, aga äkki pole eriti meie asi ka. või umbes niisuguse tooni ma sealt välja lugesin.
raamat põhineb hästi selgelt kirjalikel allikatel - leedide enda kirjavahetused sõprade, sugulaste ja tolle aja tuntud inimestega; nende päevikud ja arveraamatud; kaasaegsete memuaarid.
võibolla nende arveraamatute tõttu on päris suur rõhk kogu selle loo finantsilisel küljel ja järele mõeldes see ongi väga huvitav osa kogu loost - see tollaegne... vaese aadliku privilegeeritustunne? kuidas prouadel ei tule hetkekski pähe selline idee nagu endale ise elatise teenimine või ka näiteks kokkuhoid teenijate ja majapidamise arvelt (neile hirmsasti meeldis oma maja ümber ehitada); ja kogu nende elu keerleb ümber selle, milliselt valitsuselt õnnestuks mis ettekäänetel pension välja kaubelda (hämmastaval kombel õnnestus ka, nii iiri kui briti omadelt, kuigi maksed hilinesid alailma ja kogu aeg tuli tagant torkida), millised sugulased võiksid rahaliselt toetada ja kelle pärandusest on midagi juurde loota. elu lõpupoole nad vist ikka väikses plaanis põllumajanduslikku äri pidasid, st müüsid oma talu kartuleid ja muud pudipadi. aga ega nad neid ise ei kasvatanud, tööjõukulud olid ikka. üks hämmastavamaid fakte nende finantside kohta on see, et kui suri nende kauaaegne teenija, siis tema pärandas neile tüki maad, mis tal oli õnnestunud oma palgast kõrvale pandud raha eest ära osta!
teine läbiv teema on nende seltsielu, kui nii võib öelda - hoolimata sellest, et nad elasid eraldatuses eikuskil ja kodust väljas tõesti suuremat ei käinud (ehkki müüdiks on tunnistatud väited "ei ööbinud 50 aasta jooksul ühtegi ööd kodust eemal"), olid nad siiski väga... tuntud. neil käis päris palju kuulsaid külalisi ja suur osa ajast kulus neil kirjavahetustele, mh jällegi tolleaegsete tuntud kirjanike, väiksema kaliibri kroonitud peadega (no mingid printsid ja vürstid, nii briti, prantsuse kui vene omad). nad lugesid palju, õppisid omaette selgeks itaalia ja hispaania keele... mõlemad olid tolleaegsete naiste kohta väga haritud algusest peale. nii et tundub, et tegu oligi huvitavate vestluskaaslastega, kellega kohtumise nimel tasus reisida kohta, kuhu isegi praegu on kohutavalt aeganõudev ja keeruline reisida, ma tean, sest ma olen käinud :)
raamatu lõpupeatükis käiakse läbi ka kõik nendega seotud müüdid-kuulujutud, mis annavad jälle pildi sellest, kui palju huvi nad oma eluajal tekitasid ja kui erilised ja veidrad tundusid. (veidrusest rääkides, nad elasid oma elu enamvähem meesteriietes, lõikasid juuksed lühikeseks ja puuderdasid neid veel aastakümneid pärast seda, kui ülejäänud maailm oli juustepuuderdamise kombest loobunud. ja nende maja Langollenis tasub külastad ajuba selle nimel, et näha juustepuuderdamiskappi!)
ühesõnaga, minu ootusi täitis see teos täiesti, ma sain teada täpselt neid asju, mida ma teada tahtsin, ja kuigi see lugemine oli kohati pingutav (kõigil nende sõbrannadel-korrespondentidel oli päris raske vahet teha), olen ikkagi rahul. tühja koha pealt seda lugema hakates võibolla nii põnev ei ole.