Take a photo of a barcode or cover
3.95 AVERAGE
3.95 AVERAGE
Unbelievably beautiful (albeit unusual) prose, and gripping characters. I can't decide whether I love this book, or whether it makes me a little ill. Either way, I'm sure I'll be rereading.
Hard work. I can see the literary creativity here, just not for me.
challenging
dark
slow-paced
See oli raske raamat. Raske ja kurb. Sellepärast see ei meeldinudki mulle. Aga eks saatus ongi selline: vahel naeratab, vahel mitte. Igas asjas on killuke head. Niisiis olen siiski rahul, et ma sellise raamatu läbi lugesin. Kas või ainult sellepärast, et ka vastiku sisuga raamatud võivad teatud mõttes siiski olla head. Sest ka reaalses maailmas on koledaid hetki ja raskeid kannatusi, isegi kui me neid iga päev ei näe.
See raamat räägib, lühidalt kokku võttes, purunemisest ja paranemisest. Selles on külluslikult viiteid kristlusele ning ühe peategelase, Simoni/Haimona puhul on autor keeldunud kinnitamast, et ta on nagu Jeesuse kuju, sest ta ei taha õigustada lapse vastu suunatud vägivalda.
Vägivalda on raamatus ehk liigagi palju. Palju on ka vihjeid maori kultuurile, sealhulgas kõnelevad tegelased aeg-ajalt maori keeles. Õnneks on raamatu lõpus nimekiri enamkasutatud fraasidest ja väljenditest, mida lugeja jutut arusaamiseks kasutada saab.
Raamat räägib kolme inimese loo. Joe on 100% maoori, kes on elu jooksul kaotanud osa oma kultuurist. Ta joob ja suitsetab ja peksab oma kasupoega, Simonit. Simon, maoori nimega Haimona on laps, kes ei räägi.Ta on 100% eurooplane. Ta näppab oma lõbuks teiste esemeid, tarbib alkoholi ja ka suitsetab vahel. Kõigest hoolimata armastab ta Joe'd. Ja siis on Kerewin Holmes. Neitsi Maarja. Teatud mõttes Joe ja Simoni päästja. Ta on kunstnik, pooleldi maoori, pooelldi eurooplane. Ühel päeval ristab saatus nende teed ja lugu saabki alguse.
Mul oli neist kõigist kahju. Ja mul oli endast kahju, sest selle raamatu peale kulus nii palju aega. Lihtsalt nii raske oli. Emotsionaalselt ja ka stiililiselt. Aga see oli natuke hea. Hea, et avastasin midagi uut.
"The Bone People" sai 1985. aastal Bookeri auhinna.
See raamat räägib, lühidalt kokku võttes, purunemisest ja paranemisest. Selles on külluslikult viiteid kristlusele ning ühe peategelase, Simoni/Haimona puhul on autor keeldunud kinnitamast, et ta on nagu Jeesuse kuju, sest ta ei taha õigustada lapse vastu suunatud vägivalda.
Vägivalda on raamatus ehk liigagi palju. Palju on ka vihjeid maori kultuurile, sealhulgas kõnelevad tegelased aeg-ajalt maori keeles. Õnneks on raamatu lõpus nimekiri enamkasutatud fraasidest ja väljenditest, mida lugeja jutut arusaamiseks kasutada saab.
Raamat räägib kolme inimese loo. Joe on 100% maoori, kes on elu jooksul kaotanud osa oma kultuurist. Ta joob ja suitsetab ja peksab oma kasupoega, Simonit. Simon, maoori nimega Haimona on laps, kes ei räägi.Ta on 100% eurooplane. Ta näppab oma lõbuks teiste esemeid, tarbib alkoholi ja ka suitsetab vahel. Kõigest hoolimata armastab ta Joe'd. Ja siis on Kerewin Holmes. Neitsi Maarja. Teatud mõttes Joe ja Simoni päästja. Ta on kunstnik, pooleldi maoori, pooelldi eurooplane. Ühel päeval ristab saatus nende teed ja lugu saabki alguse.
Mul oli neist kõigist kahju. Ja mul oli endast kahju, sest selle raamatu peale kulus nii palju aega. Lihtsalt nii raske oli. Emotsionaalselt ja ka stiililiselt. Aga see oli natuke hea. Hea, et avastasin midagi uut.
"The Bone People" sai 1985. aastal Bookeri auhinna.
challenging
dark
slow-paced
Plot or Character Driven:
Character
Strong character development:
Complicated
Loveable characters:
Complicated
Diverse cast of characters:
Yes
Flaws of characters a main focus:
Yes
challenging
dark
emotional
mysterious
reflective
sad
medium-paced
Plot or Character Driven:
Character
Strong character development:
Yes
Loveable characters:
Yes
Diverse cast of characters:
Yes
Flaws of characters a main focus:
Yes
This is an extremely upsetting book, but also a really well-constructed one. It deals with horrifying, graphic child abuse, couched sometimes in dreamy prose-poetry, sometimes in stark, bald sentences that really drive home the horror. And then again, that child abuse is forgiven surprisingly easily and quickly by all involved. So I didn't enjoy reading the book, but I'm glad I did, for the extraordinary writing and structure, if not the content.
challenging
dark
emotional
slow-paced
Plot or Character Driven:
Character
Strong character development:
Complicated
Loveable characters:
No
Diverse cast of characters:
Yes
Flaws of characters a main focus:
Complicated
