Scan barcode
v333nla's review against another edition
adventurous
funny
hopeful
informative
reflective
medium-paced
3.75
carmenx9's review
4.0
Lovely personal anecdotes and essays on one woman's relationship to Russian literature - as someone who adores the books she talks so much about it's an absolute treat
ladylizardxvii's review
5.0
What a delight! I have not read any of the Russian greats, and now I have a list thanks to this book. Groskop does a great job of both bringing these intimidating books to life and making them relevant to a modern person, all while sharing her personal coming of age experience. I would highly recommend this book to anyone!
hepalmer's review against another edition
5.0
This was absolutely brilliant! I had read (in english) several of the books analysed for this book. Really enjoyed the personal aspect of what Viv was talking about. It shadowed my feelings about studying German and reading it's literature.
hedgehogreads01's review
4.0
I loved it. I really did. Even despite the fact I think Gogol was Ukrainian (an he was), so it needs to be mentioned in some way.
It was a very fast read -- two days (3 hrs total?) for a non-native is, probably, a good speed :D
As a Russian, who studied most of the mentioned books at school, it really felt like reading about old friends. Nice reminder, that, actually, 20 years later I can start re-reading some of them, or others by these classics. They won't seem a "heavy" read now, I do believe so.
I especially liked the Anna Akhmatova's chapter, that was the most moving text in the book. With a soul! (Viv Groskop would love a Russian mentioning a soul).
It was a very fast read -- two days (3 hrs total?) for a non-native is, probably, a good speed :D
As a Russian, who studied most of the mentioned books at school, it really felt like reading about old friends. Nice reminder, that, actually, 20 years later I can start re-reading some of them, or others by these classics. They won't seem a "heavy" read now, I do believe so.
I especially liked the Anna Akhmatova's chapter, that was the most moving text in the book. With a soul! (Viv Groskop would love a Russian mentioning a soul).
kittymamers's review
5.0
minu meelest täiesti vaimustav raamat. kuidagi suudab autor rääkida üheaegselt vene kirjandusest ja kirjanikest, iseenda identiteediotsingutest, elust 90ndate Venemaal ja tõepoolest ka üldistest elu õppetundidest, ja see kõik klapib kokku ja muutub üheks selgeks looks.
lisapunktid tulevad selle eest, et tegu on briti autoriga, kes oskab vene keelt ja tunneb vene hinge, aga kes seletab seda... teistele brittidele, ma arvan, või üldisemalt inglise emakeele ja lääne taustaga inimestele. ja seda on nii huvitav lugeda, sest olles ise vene keelega koos üles kasvanud (ma olin vist viimane aastakäik, kellele seda juba lasteaias õpetama hakati - aga muidugi tollal, 80ndate keskel, oli vene keel ka me igapäevaelus ju kogu aeg olemas) ei ole ma kunagi eriti mõelnud nt sellele, kui segadusseajavad võivad olla venelaste hüüdnimed. või kogu isanime kontseptsioon. või kui jaburad on paljude nimede otsetõlkelised tähendused. ja no respekt, meil on tegu briti preiliga, kes elas üle varajaste 90ndate Peterburi ühikad koos kõigi prussakatega. ma käisin ka tollal seal ja see oli päris karm.
elu õppetunnid jutustatakse siin lahti vene klassikute konkreetsete teoste ja autorite endi elulugude abil, kõigest räägitakse parasjagu nii vähe ja huvitavalt, et hullult tahaks nüüd ise juurde ja üle lugeda. Tolstoi, Tšehhov, Turgenev, Dostojevski, Bulgakov, Ahmatova, Solženitsõn... võimalik, et veel keegi. Pasternak. ma pole Pasternaki üldse lugenud ja nüüd on kohe hädasti vaja.
lõpus on õnneks kasutatud kirjanduse nimekiri, kus soovitatakse nt konkreetseid tõlkeid inglise keelde, aga ka elulooraamatuid-päevikuid-kirjavahetusi. ja siis mu eriline lemmikkoht, autor nendib, et sellise vene klassikute teemakäsitluse juures ei olnud naisautorite jaoks palju mänguruumi, aga et ta tahab neid ka soovitada, ja loetleb siis terve portsu ammusema ja praegusema aja vene naiskirjanikke. nii sümpaatne!
lisapunktid tulevad selle eest, et tegu on briti autoriga, kes oskab vene keelt ja tunneb vene hinge, aga kes seletab seda... teistele brittidele, ma arvan, või üldisemalt inglise emakeele ja lääne taustaga inimestele. ja seda on nii huvitav lugeda, sest olles ise vene keelega koos üles kasvanud (ma olin vist viimane aastakäik, kellele seda juba lasteaias õpetama hakati - aga muidugi tollal, 80ndate keskel, oli vene keel ka me igapäevaelus ju kogu aeg olemas) ei ole ma kunagi eriti mõelnud nt sellele, kui segadusseajavad võivad olla venelaste hüüdnimed. või kogu isanime kontseptsioon. või kui jaburad on paljude nimede otsetõlkelised tähendused. ja no respekt, meil on tegu briti preiliga, kes elas üle varajaste 90ndate Peterburi ühikad koos kõigi prussakatega. ma käisin ka tollal seal ja see oli päris karm.
elu õppetunnid jutustatakse siin lahti vene klassikute konkreetsete teoste ja autorite endi elulugude abil, kõigest räägitakse parasjagu nii vähe ja huvitavalt, et hullult tahaks nüüd ise juurde ja üle lugeda. Tolstoi, Tšehhov, Turgenev, Dostojevski, Bulgakov, Ahmatova, Solženitsõn... võimalik, et veel keegi. Pasternak. ma pole Pasternaki üldse lugenud ja nüüd on kohe hädasti vaja.
lõpus on õnneks kasutatud kirjanduse nimekiri, kus soovitatakse nt konkreetseid tõlkeid inglise keelde, aga ka elulooraamatuid-päevikuid-kirjavahetusi. ja siis mu eriline lemmikkoht, autor nendib, et sellise vene klassikute teemakäsitluse juures ei olnud naisautorite jaoks palju mänguruumi, aga et ta tahab neid ka soovitada, ja loetleb siis terve portsu ammusema ja praegusema aja vene naiskirjanikke. nii sümpaatne!