Take a photo of a barcode or cover
4.22 AVERAGE
4.22 AVERAGE
emotional
hopeful
inspiring
reflective
medium-paced
I adored this - I think even more than I adored The Salt Path. Super inspiring couple and it really does make you think about the power of walking and what it can do for you.
mida ma üldse saan Raynori ja Mothi loo kohta öelda sellist, mida ma eelmiste raamatute puhul juba öelnud poleks? siin läheb ikka edasi seesama lugu, mis algas mitu aastat tagasi Mothi diagnoosi ja nende kodutuksjäämisega; kodutuse teema sai lahenduse, aga ravimatu haiguse teema mitte. täiesti ootuspäraselt halveneb Mothi tervis uuesti ja täiesti ootuspäraselt asub 60-ste abielupaar (Raynor mõni aasta alla ja Moth mõni üle) jälle matkarajale, sest see on see, mis enne on aidanud.
mul oli endal käepärast see sisurikkuja, et matkamine aitas jälle - käisin hiljuti Landlinesi esitlusel ja suvel käisin ka ühel folkbändi kontserdil, kus Raynor oma tekste laulude vahele esitas. Moth istus mõlemal korral tagareas ja oli täitsa hea tervise juures.
vast on siin raamatus eelmistest rohkem kõhklust ja süütunnet ja seda küsimust, et kas ta ikka suudab, kas me suudame. muidugi ei võeta ette ka lihtsat ülesannet, esimene plaan on matkata läbi Cape Wrath Trail Šotimaal ja see on ka noore ja terve inimese jaoks paras katsumus. aga lõppeb see lugu muidugi ikka sellega, et Fort Williamis pidama ei jääda, sest West Highland Way kutsub... ja Glasgows ka ei jääda pidama... ja kui juba möödaminnes on Pennine Way ka ära tehtud, siis on selge, et enne koduni (Cornwallis) jõudmist see paar rongi peale ei istu.
need kohanimed ja rajajupid ja mudased rabanõmmed ja jäälind kanali kohal, need olid mulle kõik nii tuttavad. ja muidugi soovin ma nüüd üle kõige võtta ka neli kuud vabaks ja sarnase seikluse ise läbi teha, ja okei, kui ma nelja kuud ei saa, siis vähemalt mingi osa ikkagi, ainult et kuidas ma valin, kas Pennine Way või West Higlnand või... okei, ma pean ikka kõik tegema.
esimese raamatu kodutuseiklusest eristab seda siin muidugi asjaolu, et vahepeal on (põhiliselt nendesamade raamatute abil) majanduslikult jälle järjele saadud ja võimalik on vajadusel valida öö hotellis või, khm, osta jalgrattad. rääkimata uutest matkasaabastest või telgist. selle üle on mul muidugi ainult hea meel, sest haige olla on juba piisav väljakutse ja seda pole tingimata vaja vaesuse lisamisega raskemaks teha.
noh, ja eelmistest raamatutest veel rohkem on siia puistatud moraaliga mõtisklusi sel teemal, kuidas inimesed kaotavad kontakti maaga, kuidas maa müüakse maha ja ehitatakse täis ja külvatakse sinna monokultuure ja loodusele jääb järjest vähem ruumi. lisaks sinna juurde veel pandeemia lõpp (usaldamatus võõraste vastu eriti väikestes kogukondades) ja Brexitist tingitud jamad (Raynor on sunnitud käima tuhat miili vale suurusega saabastes, sest tema suurust lihtsalt kuskil ei ole, sest... tarneraskused) ja kokku on see kõik ikkagi päris nukker ka.
aga ikkagi nii ilus lugu ses mõttes, et see kõndimine ikkagi päästab taas kord Mothi elu. ja ma tahan uskuda maailma, kus saab niiviisi elusid päästa.
mul oli endal käepärast see sisurikkuja, et matkamine aitas jälle - käisin hiljuti Landlinesi esitlusel ja suvel käisin ka ühel folkbändi kontserdil, kus Raynor oma tekste laulude vahele esitas. Moth istus mõlemal korral tagareas ja oli täitsa hea tervise juures.
vast on siin raamatus eelmistest rohkem kõhklust ja süütunnet ja seda küsimust, et kas ta ikka suudab, kas me suudame. muidugi ei võeta ette ka lihtsat ülesannet, esimene plaan on matkata läbi Cape Wrath Trail Šotimaal ja see on ka noore ja terve inimese jaoks paras katsumus. aga lõppeb see lugu muidugi ikka sellega, et Fort Williamis pidama ei jääda, sest West Highland Way kutsub... ja Glasgows ka ei jääda pidama... ja kui juba möödaminnes on Pennine Way ka ära tehtud, siis on selge, et enne koduni (Cornwallis) jõudmist see paar rongi peale ei istu.
need kohanimed ja rajajupid ja mudased rabanõmmed ja jäälind kanali kohal, need olid mulle kõik nii tuttavad. ja muidugi soovin ma nüüd üle kõige võtta ka neli kuud vabaks ja sarnase seikluse ise läbi teha, ja okei, kui ma nelja kuud ei saa, siis vähemalt mingi osa ikkagi, ainult et kuidas ma valin, kas Pennine Way või West Higlnand või... okei, ma pean ikka kõik tegema.
esimese raamatu kodutuseiklusest eristab seda siin muidugi asjaolu, et vahepeal on (põhiliselt nendesamade raamatute abil) majanduslikult jälle järjele saadud ja võimalik on vajadusel valida öö hotellis või, khm, osta jalgrattad. rääkimata uutest matkasaabastest või telgist. selle üle on mul muidugi ainult hea meel, sest haige olla on juba piisav väljakutse ja seda pole tingimata vaja vaesuse lisamisega raskemaks teha.
noh, ja eelmistest raamatutest veel rohkem on siia puistatud moraaliga mõtisklusi sel teemal, kuidas inimesed kaotavad kontakti maaga, kuidas maa müüakse maha ja ehitatakse täis ja külvatakse sinna monokultuure ja loodusele jääb järjest vähem ruumi. lisaks sinna juurde veel pandeemia lõpp (usaldamatus võõraste vastu eriti väikestes kogukondades) ja Brexitist tingitud jamad (Raynor on sunnitud käima tuhat miili vale suurusega saabastes, sest tema suurust lihtsalt kuskil ei ole, sest... tarneraskused) ja kokku on see kõik ikkagi päris nukker ka.
aga ikkagi nii ilus lugu ses mõttes, et see kõndimine ikkagi päästab taas kord Mothi elu. ja ma tahan uskuda maailma, kus saab niiviisi elusid päästa.
From my home in Northern California Winn transported me back to the land of my birth, of my ancestors. From the wilderness of Scotland to the industrial towns of the Pennines and scouting round my University city of Bristol I was enthralled by their story. In her 3rd book Winn continues to open her and Moth’s lives to us, sharing their fears, worries, aches and pains but also their optimism, their self-belief, their connections to the land, people they meet and of course each other. I feel a strong connection with their story and hope one day to follow their lead and find my path and landlines.
adventurous
emotional
hopeful
inspiring
medium-paced
adventurous
emotional
funny
hopeful
inspiring
medium-paced
adventurous
challenging
emotional
informative
inspiring
reflective
sad
fast-paced
Raynor and her husband Moth begin a walk from the north of Scotland in the hope that it will help to improve Moth’s medical condition. Very descriptive - inspiring. 3.5 ⭐️
adventurous
hopeful
inspiring
reflective
relaxing
medium-paced
Nobody writes about hope like Raynor Winn. Hers & Moth’s connection to the land is palpable. We journey with her every step of the way, accumulating blisters, eating chips, drinking tea & having faith. Whilst trekking over 1000km from Scotland to Cornwall Landlines considers the environment and our connection with it: the physical environment and impact of climate change; political environment and Brexit; Covid and it’s influence on lifestyle, mental toughness and mental well-being. This was another inspirational read, empowering and powerful, if you allow it to be.
adventurous
inspiring
reflective
relaxing
medium-paced