Scan barcode
janlc's review against another edition
medium-paced
- Plot- or character-driven? Plot
- Strong character development? No
- Diverse cast of characters? No
2.5
En ret gennemsnitlig krimi. Det er ikke dårligt, men rykker heller ikke meget. Solid underholdning.
Der er forsøgt lidt med et ensemble-cast med hver deres styrker og skævheder, men det bliver aldrig rigtig med dybde. Selv ikke den primære hovedperson bliver jeg synderligt involveret i, selvom han har en tragisk baghistorie.
Selve mordgåden er fin nok, selvom jeg synes der blev efterladt et par løse tråde. OK, vi får ikke alt at vide, og jeg lever fint uden. Det er ikke en serie, hvor jeg føler behov for at læse flere, men det er heller ikke noget, jeg er skræmt væk fra. Måske hvis jeg mangler et krimi-mellemlæg på mine andre læseoplevelser, så læser jeg den, hvor der bliver slået reality-deltagere ihjel.
Der er forsøgt lidt med et ensemble-cast med hver deres styrker og skævheder, men det bliver aldrig rigtig med dybde. Selv ikke den primære hovedperson bliver jeg synderligt involveret i, selvom han har en tragisk baghistorie.
Selve mordgåden er fin nok, selvom jeg synes der blev efterladt et par løse tråde. OK, vi får ikke alt at vide, og jeg lever fint uden. Det er ikke en serie, hvor jeg føler behov for at læse flere, men det er heller ikke noget, jeg er skræmt væk fra. Måske hvis jeg mangler et krimi-mellemlæg på mine andre læseoplevelser, så læser jeg den, hvor der bliver slået reality-deltagere ihjel.
petitehelene's review against another edition
5.0
Não é o meu género preferido: thriller. Mas posso dizer que a história de Sebastian Bergman me conquistou desde as primeiras páginas. E o final foi como uma pancada seca: inesperado, contundente e surpreendente. Ainda não sou boa a decifrar este tipo de cenários, mas já não vou espreitar o final ao menos...
juniperusxx's review against another edition
4.0
Pohjoismaisia dekkareita paljon lukeneelle tämä oli aika tuttua tavaraa, eikä kovin paljon erottunut muista saman lajityypin kirjoista. Henkilökuvauksessa lienee onnistuttu hyvin, koska tällä kertaa muutkin hahmot kuin antisankari Sebastian Bergman alkoivat elää mielessäni "kokonaisina", vaikka hahmoja oli kirjassa suhteellisen paljon. Pidin eniten loppuosasta, joka onnistui yllättämään ja herättämään kiinnostustakin sen verran, että taidan lukea jossain vaiheessa sarjan seuraavan osan - se odottaakin lukuvuoroaan tuolla kirjahyllyssäni.
anprixi's review against another edition
challenging
dark
mysterious
tense
slow-paced
- Plot- or character-driven? Plot
- Strong character development? It's complicated
- Loveable characters? Yes
- Diverse cast of characters? No
- Flaws of characters a main focus? It's complicated
4.0
aliaa's review against another edition
I can't take any more head hopping and boring ass characters who i couldn't care less about. If the writing had stuck to less characters/perspectives, maybe i could've finished this. Not to mention our Sebastian guy, he's another story altogether
kikael's review against another edition
4.0
Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt on kirjutanud põneva krimiromaani "Mees, kes polnud mõrtsukas", mis on mul juba tükk aega riiulis lugemist oodanud. Isegi pildid said blogi jaoks juba mitu kuud tagasi tehtud, kuid vahepeal ei olnud mul teps mitte mõrvalugude tuju. Raamatu kaas juba vihjab sellele, et midagi eriti võigast on tulemas. Kuritöö oligi muidugi kole nagu nad ikka on, kuid romaani võlu peitus hoopiski omanäolistes tegelastes.
Västerås, Rootsi. Mitu päeva kadunud olnud kuueteistaastase Rogeri surnukeha leitakse soisest metsast. Teda on korduvalt pussitatud ning mis kõige hullem - poisi süda on kehast välja lõigatud. Kohalik politsei usaldab juhtumi kohe keskkriminaalpolitseile, kes tegemata tööd kiruvad ning asja uurima hakkavad. Ohver on salapärane ning juba tema viimaste tundide lahti harutamine pakub pinget. Uurijatele asub appi endine psühholoog, kunagine kolleeg Sebastian Bergman, keda juhtum tegelikult ei huvita, vaid ta tahab saada ligi politsei andmebaasidele.
Skandinaaviamaad on heade kriminullide poolest rikkad ning "Mees, kes polnud mõrtsukas" pole siin mingi erand. Õhkkondki on tuttav ja muidugi tuleb mõrvar välja sealt, kust sa teda kõige vähem oodata oskad. Kes aga palju detektiivilugusid on, võib seda aimata. Mina näiteks olin nii-nii lähedal, aga miks ja kuidas jäid puudu.
Omanäoliseks muudab romaani Sebastian Bergman, ekstsentriline uurija, kes tunneb inimesi suurepäraselt ning seetõttu ka lõpuks juhtumi lahendab, kuid see ei muuda teda meeldivaks. Mees on antikangelane. Ta käitub ebasündsalt ja isekalt, seab kaaslasi piinlikesse olukordadesse ning magab ühe kahtlusaluse emaga! Pilguheit mehe minevikku seletab osa tema käitumisest, kuid kaugeltki mitte kõike.
Autorite duo on pärit rootsist. Michael Hjorth on filmi- ja telepordutsent ning Hans Rosenfeldt on stsenarist, kelle loomingusse kuulub sari "Sild". Ta on muide üle kahe meetri pikk. Sebastian Bergmani sari sai alguse 2010. aastal ning koosneb hetkel viiest raamatust, millest juba neli on ka eestikeelsena olemas.
Mulle igatahes romaan meeldis ning tahan kindlasti lugeda ka järgmisi. Lõpp oli ju selline, et muudmoodi ei saa. Õnneks on Helios kirjastus välja andnud juba mitu osa Sebastian Bergmani lugusid, nii et ootama ei pea ja saab rahulikult järgmise osa kallale asuda, kui tuju tuleb. Soovitus läheb seekord muidugi skandinaavia krimilugude austajatele ning neile, kes otsivad huvitavaid tugevaid tegelasi.
Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!
Västerås, Rootsi. Mitu päeva kadunud olnud kuueteistaastase Rogeri surnukeha leitakse soisest metsast. Teda on korduvalt pussitatud ning mis kõige hullem - poisi süda on kehast välja lõigatud. Kohalik politsei usaldab juhtumi kohe keskkriminaalpolitseile, kes tegemata tööd kiruvad ning asja uurima hakkavad. Ohver on salapärane ning juba tema viimaste tundide lahti harutamine pakub pinget. Uurijatele asub appi endine psühholoog, kunagine kolleeg Sebastian Bergman, keda juhtum tegelikult ei huvita, vaid ta tahab saada ligi politsei andmebaasidele.
Skandinaaviamaad on heade kriminullide poolest rikkad ning "Mees, kes polnud mõrtsukas" pole siin mingi erand. Õhkkondki on tuttav ja muidugi tuleb mõrvar välja sealt, kust sa teda kõige vähem oodata oskad. Kes aga palju detektiivilugusid on, võib seda aimata. Mina näiteks olin nii-nii lähedal, aga miks ja kuidas jäid puudu.
Omanäoliseks muudab romaani Sebastian Bergman, ekstsentriline uurija, kes tunneb inimesi suurepäraselt ning seetõttu ka lõpuks juhtumi lahendab, kuid see ei muuda teda meeldivaks. Mees on antikangelane. Ta käitub ebasündsalt ja isekalt, seab kaaslasi piinlikesse olukordadesse ning magab ühe kahtlusaluse emaga! Pilguheit mehe minevikku seletab osa tema käitumisest, kuid kaugeltki mitte kõike.
Autorite duo on pärit rootsist. Michael Hjorth on filmi- ja telepordutsent ning Hans Rosenfeldt on stsenarist, kelle loomingusse kuulub sari "Sild". Ta on muide üle kahe meetri pikk. Sebastian Bergmani sari sai alguse 2010. aastal ning koosneb hetkel viiest raamatust, millest juba neli on ka eestikeelsena olemas.
Mulle igatahes romaan meeldis ning tahan kindlasti lugeda ka järgmisi. Lõpp oli ju selline, et muudmoodi ei saa. Õnneks on Helios kirjastus välja andnud juba mitu osa Sebastian Bergmani lugusid, nii et ootama ei pea ja saab rahulikult järgmise osa kallale asuda, kui tuju tuleb. Soovitus läheb seekord muidugi skandinaavia krimilugude austajatele ning neile, kes otsivad huvitavaid tugevaid tegelasi.
Aitäh, Helios kirjastus, raamatu eest!
confessions_of_a_bookaholic's review against another edition
3.0
Psychologist and criminal profiler Sebastian Bergman has become detached from life since the loss of his wife and daughter. He has pushed his friends away and uses sex as an escape. Whilst he is in Vastavas on family business, he gets involved with the case of a murdered teenager. Sebastian seriously lacks social skills, and has a history with some members of the team, however his psychological insights prove invaluable to finding the killer.
This is an odd one to review for me. I find it difficult to review books where I have liked the story, but not liked any of the characters. That’s not to say that I don’t like the writing of the characters, that isn’t the case here, rather I actually don’t like who those people are. I realised at about a quarter of the way through that I didn’t like any of them, and those opinions didn’t really change as the book went on. I found them all to be very selfish, and most with a distorted view of reality. A lot of them seemed to blame everyone else (or the world in general) for their own shortcomings and problems.
The plot was good, I enjoyed the mystery of what happened to Roger, and I thought the authors’ kept things moving at a nice pace. It’s not a book that has you on the edge of your seat, or that moves at breakneck speed, but I felt that the slower pace helped to reflect that of the case as it was in the book. There was always enough happening to keep me interested, but it wasn’t a book that I felt I really couldn’t put down.
I enjoyed the last few chapters the most out of the book I think, from where things started to come together and we could begin to see who the killer was. I did like the fact that none of our main characters had a major epiphany and changed their ways as the book came to a close, I feel that can sometimes be a cliche. Much as I didn’t like Sebastian, it is a little refreshing to read about someone who is well aware of his flaws, and chooses not to care about them.
Ultimately I went with a 3* rating for this one. I found it difficult to be fully invested because I didn’t like the characters, so I didn’t care what happened to them. I liked the writing though, and I’m intrigued enough by Sebastian’s character that I will read the second book.
This is an odd one to review for me. I find it difficult to review books where I have liked the story, but not liked any of the characters. That’s not to say that I don’t like the writing of the characters, that isn’t the case here, rather I actually don’t like who those people are. I realised at about a quarter of the way through that I didn’t like any of them, and those opinions didn’t really change as the book went on. I found them all to be very selfish, and most with a distorted view of reality. A lot of them seemed to blame everyone else (or the world in general) for their own shortcomings and problems.
The plot was good, I enjoyed the mystery of what happened to Roger, and I thought the authors’ kept things moving at a nice pace. It’s not a book that has you on the edge of your seat, or that moves at breakneck speed, but I felt that the slower pace helped to reflect that of the case as it was in the book. There was always enough happening to keep me interested, but it wasn’t a book that I felt I really couldn’t put down.
I enjoyed the last few chapters the most out of the book I think, from where things started to come together and we could begin to see who the killer was. I did like the fact that none of our main characters had a major epiphany and changed their ways as the book came to a close, I feel that can sometimes be a cliche. Much as I didn’t like Sebastian, it is a little refreshing to read about someone who is well aware of his flaws, and chooses not to care about them.
Ultimately I went with a 3* rating for this one. I found it difficult to be fully invested because I didn’t like the characters, so I didn’t care what happened to them. I liked the writing though, and I’m intrigued enough by Sebastian’s character that I will read the second book.