Take a photo of a barcode or cover
cauchemarlena 's review for:
The Strain
by Guillermo del Toro
Saatusesepa oktoobrikuusse oli mul valida mitu riiki, aga kõik valikud eeldasid uue raamatu soetamist. Niisiis heitsin pilgu oma riiulisse, guugeldasin natuke ja sain teada, et Guillermo del Toro on pärit Mehhikost ja selle riigi autoreid ma see aasta veel lugenud ei ole. Ja kuna ma niikuinii plaanisin selle raamatu see kuu ette võtta, saigi otsus selle kasuks tehtud.
"The Strain", eestikeelse pealkirjaga "Tõbi" algab suure lennukiga, mis maandub JFK lennujaamas. Selle uksed ei avane, inimesed ei välju ja niisiis alustataksegi päästeretke, sest hetk enne maandumisloa saamist oli kõik kõige paremas korras. Ometi leitakse kõik reisijad surnult. Kehadel puuduvad vägivalla tundemärgid, neil on vaid kaks kummalist armi kaela peal. See mõistatus külvab palju segadust ja keegi ei mõista, mis toimumas on. Samal päeval leiab aset ka päikesevarjutus, mis tekitab tunde justkui oleks saabumas maailma lõpp. Peagi kaovad surnukehad, just kui ime läbi ellu jäänute sümptomid halvenevad ja nähtamatu pandeemia, mille levikut kardavad ainult üksikud, kogub tuure. Vampiirid on vallutanud suurlinna. Nad pelgavad päikest ja liiguvad ringi vaid öösel. Nad ei ole ilusad, ei ole lahked, vaid neil on ainult üks instinkt: juua verd, levitada tõbe.
Ma ei ole kaks ööd normaalselt magada saanud. Ma kipun mõtlema, et ehk on see selle raamatu süü, sest kõige põnevamate kohtade peal sundisin end õhtul seda käest panema. Eile öösel passisin lage ja keeldusin jonnakalt tuld süütamast, mõtted keerlemas... ei millegi üle. See oli huvitav kogemus. Südame pani pekslema see raamat igatahes ja põnev oli lugeda ka, mis edasi sai. Samas oli see lugu selline üsna keskpärane minu arust, sest korduvat ja üksteisega sarnast taplemist oli päris palju. Miks nii palju oli juttu kõrvaltegelastest, kui tegelikult oli suurem osa sellest (vähemalt minu arust) ebavajalik ja oleks saanud ka lühemalt.
Aga üldiselt oli päris tore lugemine. Ma veel vaatan, kas ma võtan järgmised osad ette või jätan need kuhugi kaugesse tulevikku. Kiiret mul ei ole.
"The Strain", eestikeelse pealkirjaga "Tõbi" algab suure lennukiga, mis maandub JFK lennujaamas. Selle uksed ei avane, inimesed ei välju ja niisiis alustataksegi päästeretke, sest hetk enne maandumisloa saamist oli kõik kõige paremas korras. Ometi leitakse kõik reisijad surnult. Kehadel puuduvad vägivalla tundemärgid, neil on vaid kaks kummalist armi kaela peal. See mõistatus külvab palju segadust ja keegi ei mõista, mis toimumas on. Samal päeval leiab aset ka päikesevarjutus, mis tekitab tunde justkui oleks saabumas maailma lõpp. Peagi kaovad surnukehad, just kui ime läbi ellu jäänute sümptomid halvenevad ja nähtamatu pandeemia, mille levikut kardavad ainult üksikud, kogub tuure. Vampiirid on vallutanud suurlinna. Nad pelgavad päikest ja liiguvad ringi vaid öösel. Nad ei ole ilusad, ei ole lahked, vaid neil on ainult üks instinkt: juua verd, levitada tõbe.
Ma ei ole kaks ööd normaalselt magada saanud. Ma kipun mõtlema, et ehk on see selle raamatu süü, sest kõige põnevamate kohtade peal sundisin end õhtul seda käest panema. Eile öösel passisin lage ja keeldusin jonnakalt tuld süütamast, mõtted keerlemas... ei millegi üle. See oli huvitav kogemus. Südame pani pekslema see raamat igatahes ja põnev oli lugeda ka, mis edasi sai. Samas oli see lugu selline üsna keskpärane minu arust, sest korduvat ja üksteisega sarnast taplemist oli päris palju. Miks nii palju oli juttu kõrvaltegelastest, kui tegelikult oli suurem osa sellest (vähemalt minu arust) ebavajalik ja oleks saanud ka lühemalt.
Aga üldiselt oli päris tore lugemine. Ma veel vaatan, kas ma võtan järgmised osad ette või jätan need kuhugi kaugesse tulevikku. Kiiret mul ei ole.