Scan barcode
A review by kittymamers
Death in Ten Minutes: The Forgotten Life of Radical Suffragette Kitty Marion by Fern Riddell
3.0
igal juhul oli see väga hariv lugemine, sest võib öelda küll, et mu senised teadmised sufražettidest olid 1) pinnapealsed, 2) nagu siit selgub, sufražettide teatud fraktsiooni poolt hoolikalt kureeritud. seega, jah, kujutasin minagi ette, et tegu oli väärikate prouadega, kes võitlesid naiste hääleõiguse välja lihtsalt, ma ei teagi, viisaka, aga tungiva vooruslikkuse abil? ok, olin muuseumis näinud ka mingit münti, millele oli "votes for women" loosung sisse pressitud, mitte siis mündivermijate, vaid aktivistide poolt. nii et tundus, et väga hullude mässajatega nagu ei olnud tegu. rohkem nagu grafitimeistritega.
siit saab siis loo teise poole teada - ühe konkreetse sufražeti eluloo põhjal räägitakse ära kõik see, kuidas tegelikult 20. sajandi alguse Suurbritannias see naiste hääleõiguse (ja üldse õiguste) eest võitlemine käis. akendelõhkumised ja grafitid, okei, aga ka süütamised, pommid, happerünnakud - tegu oli täitsa asise terrorismiga! seda tuli, jah, läbi viia kübarais ja maani seelikutes, ja surma hämmastaval kombel keegi vist ikkagi ei saanud (viga küll, vt happerünnakud), aga avalikke hooneid hävitati ikka mitmeid. ja sideliine - küberrünnakud põhimõtteliselt:)
naisi, kes seda kõike toime panid, pandi hulgakaupa vangi, kus nad kiirelt näljastreigile asusid, mispeale neid voolikuga nina kaudu sundtoideti. see kõik oli päris võigas. nad said WSPUlt (sufražettide võitlev tiib) selle eest medaleid vähemalt. aga lõpuks ei teinud kogu sellele möllule lõppu mitte see, et naised oleksid hääleõiguse välja võidelnud, vaid lihtsalt maailmasõda tuli peale ja vist ei tundunud enam sobilik siseriiklikult neid pomme panna.
ok, see oli ehk mu enda viga, et ma sellest daamide terrorismist enne suurt midagi ei teadnud, see pole otseselt salastatud info, lihtsalt... tavaliselt ei tule jutuks. aga teine aspekt, mida siin raamatus Kitty Marioni näitel käsitletakse, on sufražettide ja üldse tolleaegsete feministide (ja noh, tolleaegse ühiskonna) suhtumine seksi. ausalt öeldes sellest oleks võinud juttu olla natuke süstemaatilsemalt ja vähema kordamise ja ehk isegi vähema kirega, et oleks selgem, mida autor meile siis täpselt selgeks teha tahtis, aga üldiselt taandus küsimus sellele, et kas naiste seksuaalelu võiks ehk olla nende endi kontrolli all (turvaline, vabatahtlik ja ehk isegi meeldiv ja rahuldustpakkuv) või pole korralikul naisel mingi seksiga üldse mingit pistmist. erinevatel põhjustel oli sufražettide "ametlik" joon pigem see viimane (siin raamatus selgitatakse seda sellega, et keskklassi naised püüdsid oma abielusid niiviisi hoida - parem oleks, kui igasugused vallalised preilid ei saaks väga mugavalt nende mehi võrgutada!)
aga Kitty, kelle elu meile siin ikkagi ära jutustatakse, alustas oma karjääri music halli artistina (mitte väga respektaabel, aga selle eest äärmiselt populaarne meelelahutusvorm Victoria ajal ja kuni esimese maailmasõjani), siis vahepeal süütas sufražetina maju ja ronge ja postkaste jne, ja hiljem, olnud sunnitud Ameerikasse emigreeruma, oli pereplaneerimisaktivist (nii raseduse ärahoidmise kui turvalise katkestamise asjus). esimene ja viimane tegevusala olid põhjusteks, miks kõrgema profiiliga sufražetid (perekond Pankhurstid) ta hiljem ära põlgasid ja maha salgasid. ei läinud nende renomeega kokku selline asi.
targaks sain küll ja huvitav oli ka, aga ikkagi mul oli tunne, et oleks saanud ka paremini toimetada ja selgemalt kirjutada selle raamatu.
siit saab siis loo teise poole teada - ühe konkreetse sufražeti eluloo põhjal räägitakse ära kõik see, kuidas tegelikult 20. sajandi alguse Suurbritannias see naiste hääleõiguse (ja üldse õiguste) eest võitlemine käis. akendelõhkumised ja grafitid, okei, aga ka süütamised, pommid, happerünnakud - tegu oli täitsa asise terrorismiga! seda tuli, jah, läbi viia kübarais ja maani seelikutes, ja surma hämmastaval kombel keegi vist ikkagi ei saanud (viga küll, vt happerünnakud), aga avalikke hooneid hävitati ikka mitmeid. ja sideliine - küberrünnakud põhimõtteliselt:)
naisi, kes seda kõike toime panid, pandi hulgakaupa vangi, kus nad kiirelt näljastreigile asusid, mispeale neid voolikuga nina kaudu sundtoideti. see kõik oli päris võigas. nad said WSPUlt (sufražettide võitlev tiib) selle eest medaleid vähemalt. aga lõpuks ei teinud kogu sellele möllule lõppu mitte see, et naised oleksid hääleõiguse välja võidelnud, vaid lihtsalt maailmasõda tuli peale ja vist ei tundunud enam sobilik siseriiklikult neid pomme panna.
ok, see oli ehk mu enda viga, et ma sellest daamide terrorismist enne suurt midagi ei teadnud, see pole otseselt salastatud info, lihtsalt... tavaliselt ei tule jutuks. aga teine aspekt, mida siin raamatus Kitty Marioni näitel käsitletakse, on sufražettide ja üldse tolleaegsete feministide (ja noh, tolleaegse ühiskonna) suhtumine seksi. ausalt öeldes sellest oleks võinud juttu olla natuke süstemaatilsemalt ja vähema kordamise ja ehk isegi vähema kirega, et oleks selgem, mida autor meile siis täpselt selgeks teha tahtis, aga üldiselt taandus küsimus sellele, et kas naiste seksuaalelu võiks ehk olla nende endi kontrolli all (turvaline, vabatahtlik ja ehk isegi meeldiv ja rahuldustpakkuv) või pole korralikul naisel mingi seksiga üldse mingit pistmist. erinevatel põhjustel oli sufražettide "ametlik" joon pigem see viimane (siin raamatus selgitatakse seda sellega, et keskklassi naised püüdsid oma abielusid niiviisi hoida - parem oleks, kui igasugused vallalised preilid ei saaks väga mugavalt nende mehi võrgutada!)
aga Kitty, kelle elu meile siin ikkagi ära jutustatakse, alustas oma karjääri music halli artistina (mitte väga respektaabel, aga selle eest äärmiselt populaarne meelelahutusvorm Victoria ajal ja kuni esimese maailmasõjani), siis vahepeal süütas sufražetina maju ja ronge ja postkaste jne, ja hiljem, olnud sunnitud Ameerikasse emigreeruma, oli pereplaneerimisaktivist (nii raseduse ärahoidmise kui turvalise katkestamise asjus). esimene ja viimane tegevusala olid põhjusteks, miks kõrgema profiiliga sufražetid (perekond Pankhurstid) ta hiljem ära põlgasid ja maha salgasid. ei läinud nende renomeega kokku selline asi.
targaks sain küll ja huvitav oli ka, aga ikkagi mul oli tunne, et oleks saanud ka paremini toimetada ja selgemalt kirjutada selle raamatu.