Scan barcode
A review by kittymamers
Dreyer's English: An Utterly Correct Guide to Clarity and Style by Benjamin Dreyer
3.0
mul olid arvustuste põhjal kõrged ootused, olen mitmest suunast kuulnud, et kui loed üldse ühte raamatut selle kohta, kuidas inglise keeles õigesti kirjutada, siis kindlasti Dreyerit - et nii tark ja nii vaimukas.
aga ma ei tea. õpiku kohta liiga vaimukas (ses mõttes, et ära väsitas, eriti kui juba jõuti joonealustele märkustele joonealuste märkuste lisamiseni) ja naljaraamatu kohta liiga õpik ja lõpuks veits nagu ei liha ega kala.
iseenesest ju hea idee, et kogenud keeletoimetaja (ma _arvan_, et see on copy editorile eesti keeles lähim vaste, aga kui keegi teisiti teab, parandage palun) on kirja pannud kõik need asjad, mida ta oma elus liiga palju parandama on pidanud. käib üle üldised reeglid komade ja sulgude ja mõttekriipsude ja numbrite ja selliste asjade kasutamise suhtes ja siis on pikad peatükid selle osas, mis sõnu inimesed kipuvad valesti kirjutama või kasutama, omavahel segi ajama või (pärisnimede puhul) lihtsalt ei viitsi järele kontrollida ja siis eksivad. näpuotsaga üldiseid stiilinõuandeid ka, klausliga, et - eriti ilukirjanduses - on see lõpuks ikkagi kõik autori otsustada ja keeletoimetaja saab ainult soovitada.
reeglite osa oli isegi päris huvitav mu jaoks, sest näiteks esimest korda elus näen, et inglise keeles tõesti ongi mingid komareeglid olemas ka. mulle on siiamaani alati väidetud, et võib panna enamvähem tunde järgi. selgub, et see on vist mingi briti komme ja Dreyer seda heaks ei kiida, tal on süsteem. süsteemi omakorda kiidan mina heaks, aga Dreyeri teatavat üleolekut ja põgust briti inglise keele suhtes on mul natuke raske alla neelata :) tal on siin terve peatükk "How Not to Write Like a Brit" ja kuigi see on tegelikult väga hästi kasutatav selleks, et hoiduda kirjutamast nagu ameeriklane, siis ikka tahaks öelda, et... ära praali. eriti kuna loomulikult on igal reeglil erandid ja vahel omakorda eranditel ka veel ja lõpuks ikkagi ei tea keegi kunagi, kas mingi teater kuskil USAs on theatre või theater. (vt ka: pärisnimed tuleb alati üle kontrollida.)
aga need lõputud sõnade nimekirjad ja ka muud õpetused olid ikka päris tüütud niiviisi järjest lugeda, ja samas ei ole tegu sedasorti teatmeteosega, mille siis nüüd jätadki riiulisse, et vajadusel kiiresti järele vaadata, mis vahe on sõnadel "luxuriant" ja "luxurious" või "prescribe" ja "proscribe".
ja eelkõige käis mulle ikkagi närvidele see, et tegu on lihtsalt ühe inimese isikliku vaatega sellele, kuidas (ameerika) inglise keelt kasutama peaks. mõned kohas ütleb ta leebelt, et mis seal ikka, on jah selle sõna tähendus ajas muutunud, mis siin norida, kasutage, kuidas tahate; mõne teise analoogse nihke osas halab aga põhjalikult, et mis mõte üldse keelel on, kui te lihtsalt võtate sõna ja panete ta midagi muud tähendama kui enne. mõnikord on tal asjalikud põhjendused, miks üks viis asju teha on õige ja teine vale, aga mõnikord lajatab ikka lihtsalt "sellepärast, et mina ütlen nii". mõnikord tunnistab lausa, et ametlikult on õige ühtpidi, aga talle isiklikult meeldib teistpidi, seega ta ignoreerib normi. ja kõike seda teha ja arvata on täiesti okei, ma ise ka teen ja arvan. aga minu meelest nii ikkagi õpikut/käsiraamatut/stiilijuhendit kirjutada ei saa. (olgu, tegelikult vist stiilijuhendid on definitsiooni kohaselt just nimelt kogumik "teised tehku, mis tahavad, aga meie teeme nii" otsuseid.)
aga ok, halva ega kasutu raamatuga pole ka kohe päris kindlasti tegemist. minu jaoks oli silmaringi avardav lugemine ja mõned asjad jäävad siit ehk meelde ka. eelkõige märkan nüüd veel mõnda aega igas loetavas raamatus seda, milliseid pikki kriipse (yup, olen eestikeelset keeletoimetamise õpikut ka lugenud ja tean seda terminit) armastavad kasutada inglased ja milliseid ameeriklased. ja jään Dreyeriga eriarvamusele - meie variant on parem.
aga ma ei tea. õpiku kohta liiga vaimukas (ses mõttes, et ära väsitas, eriti kui juba jõuti joonealustele märkustele joonealuste märkuste lisamiseni) ja naljaraamatu kohta liiga õpik ja lõpuks veits nagu ei liha ega kala.
iseenesest ju hea idee, et kogenud keeletoimetaja (ma _arvan_, et see on copy editorile eesti keeles lähim vaste, aga kui keegi teisiti teab, parandage palun) on kirja pannud kõik need asjad, mida ta oma elus liiga palju parandama on pidanud. käib üle üldised reeglid komade ja sulgude ja mõttekriipsude ja numbrite ja selliste asjade kasutamise suhtes ja siis on pikad peatükid selle osas, mis sõnu inimesed kipuvad valesti kirjutama või kasutama, omavahel segi ajama või (pärisnimede puhul) lihtsalt ei viitsi järele kontrollida ja siis eksivad. näpuotsaga üldiseid stiilinõuandeid ka, klausliga, et - eriti ilukirjanduses - on see lõpuks ikkagi kõik autori otsustada ja keeletoimetaja saab ainult soovitada.
reeglite osa oli isegi päris huvitav mu jaoks, sest näiteks esimest korda elus näen, et inglise keeles tõesti ongi mingid komareeglid olemas ka. mulle on siiamaani alati väidetud, et võib panna enamvähem tunde järgi. selgub, et see on vist mingi briti komme ja Dreyer seda heaks ei kiida, tal on süsteem. süsteemi omakorda kiidan mina heaks, aga Dreyeri teatavat üleolekut ja põgust briti inglise keele suhtes on mul natuke raske alla neelata :) tal on siin terve peatükk "How Not to Write Like a Brit" ja kuigi see on tegelikult väga hästi kasutatav selleks, et hoiduda kirjutamast nagu ameeriklane, siis ikka tahaks öelda, et... ära praali. eriti kuna loomulikult on igal reeglil erandid ja vahel omakorda eranditel ka veel ja lõpuks ikkagi ei tea keegi kunagi, kas mingi teater kuskil USAs on theatre või theater. (vt ka: pärisnimed tuleb alati üle kontrollida.)
aga need lõputud sõnade nimekirjad ja ka muud õpetused olid ikka päris tüütud niiviisi järjest lugeda, ja samas ei ole tegu sedasorti teatmeteosega, mille siis nüüd jätadki riiulisse, et vajadusel kiiresti järele vaadata, mis vahe on sõnadel "luxuriant" ja "luxurious" või "prescribe" ja "proscribe".
ja eelkõige käis mulle ikkagi närvidele see, et tegu on lihtsalt ühe inimese isikliku vaatega sellele, kuidas (ameerika) inglise keelt kasutama peaks. mõned kohas ütleb ta leebelt, et mis seal ikka, on jah selle sõna tähendus ajas muutunud, mis siin norida, kasutage, kuidas tahate; mõne teise analoogse nihke osas halab aga põhjalikult, et mis mõte üldse keelel on, kui te lihtsalt võtate sõna ja panete ta midagi muud tähendama kui enne. mõnikord on tal asjalikud põhjendused, miks üks viis asju teha on õige ja teine vale, aga mõnikord lajatab ikka lihtsalt "sellepärast, et mina ütlen nii". mõnikord tunnistab lausa, et ametlikult on õige ühtpidi, aga talle isiklikult meeldib teistpidi, seega ta ignoreerib normi. ja kõike seda teha ja arvata on täiesti okei, ma ise ka teen ja arvan. aga minu meelest nii ikkagi õpikut/käsiraamatut/stiilijuhendit kirjutada ei saa. (olgu, tegelikult vist stiilijuhendid on definitsiooni kohaselt just nimelt kogumik "teised tehku, mis tahavad, aga meie teeme nii" otsuseid.)
aga ok, halva ega kasutu raamatuga pole ka kohe päris kindlasti tegemist. minu jaoks oli silmaringi avardav lugemine ja mõned asjad jäävad siit ehk meelde ka. eelkõige märkan nüüd veel mõnda aega igas loetavas raamatus seda, milliseid pikki kriipse (yup, olen eestikeelset keeletoimetamise õpikut ka lugenud ja tean seda terminit) armastavad kasutada inglased ja milliseid ameeriklased. ja jään Dreyeriga eriarvamusele - meie variant on parem.