Scan barcode
A review by kittymamers
Chivalry by Neil Gaiman
5.0
selle raamatu valmimist olen juba paar aastat jälginud ja oodanud, Colleen Doran jagab oma tööprotsessi Twitteri kaudu. nii et võtsin kohe sappa, kui ta nüüd lõpuks ometi ilmus, ja osalesin ka (virtuaalsel) raamatuesitlusel, kus Gaiman ja Doran rääkisid oma koostööst läbi aegade. alustuseks muidugi üllatus, et see on kestnud juba 37 aastat! ma teadsin, et Doran ei ole päris 20ndates, kuigi ta nii välja näeb, aga seda, et ligi 60, poleks küll elus arvanud.
"Chivalry" on Gaimani lühijuttudest alati mu lemmik olnud. lugu ise räägib ühest vanaprouast Inglise väikelinnas 1980ndatel, kes ostab taaskasutuspoest kolmekümne penni eest Püha Graali ja paneb selle oma kaminasimsile. varsti on ukse taga rüütel Galahad ja siis läheb kauplemiseks, et kellele graal ja kellele mis. muidugi juuakse ohtralt teed, valmivad erinevad küpsetised ja naabruskonna lapsed saavad rüütli hobusele suhkrut anda ja tema seljas sõita. täpselt minu stiilis lugu, noh!
Doran on seda illustreerinud keskaegsete manuskriptide stiilis, aga lisanud ka Beatrix Potteri vaibi. nii esitlusel kui raamatu järelsõnas oli palju juttu sellest, kui palju taustauuringuid ja tööd läks proua Whitakeri kodu ja keskkonna kujutamisse - Gaiman osales aktiivselt, et edasi saaks antud just see, kuidas tema seda kõike ette kujutas (oma vanaema ja tema kodu põhjal). Google Street View sai kõvasti vatti ja korraldati isegi teekannude prooviesinemisi!
ja kokku ongi see kõik tulnud nii ilus ja nii veenev ja nii liigutav ka kuidagi. loengi nüüd kohe ühe korra veel uuesti, sest pikk see lugu ei ole.
"Chivalry" on Gaimani lühijuttudest alati mu lemmik olnud. lugu ise räägib ühest vanaprouast Inglise väikelinnas 1980ndatel, kes ostab taaskasutuspoest kolmekümne penni eest Püha Graali ja paneb selle oma kaminasimsile. varsti on ukse taga rüütel Galahad ja siis läheb kauplemiseks, et kellele graal ja kellele mis. muidugi juuakse ohtralt teed, valmivad erinevad küpsetised ja naabruskonna lapsed saavad rüütli hobusele suhkrut anda ja tema seljas sõita. täpselt minu stiilis lugu, noh!
Doran on seda illustreerinud keskaegsete manuskriptide stiilis, aga lisanud ka Beatrix Potteri vaibi. nii esitlusel kui raamatu järelsõnas oli palju juttu sellest, kui palju taustauuringuid ja tööd läks proua Whitakeri kodu ja keskkonna kujutamisse - Gaiman osales aktiivselt, et edasi saaks antud just see, kuidas tema seda kõike ette kujutas (oma vanaema ja tema kodu põhjal). Google Street View sai kõvasti vatti ja korraldati isegi teekannude prooviesinemisi!
ja kokku ongi see kõik tulnud nii ilus ja nii veenev ja nii liigutav ka kuidagi. loengi nüüd kohe ühe korra veel uuesti, sest pikk see lugu ei ole.