Scan barcode
A review by cauchemarlena
Katk ja koolera by Patrick Deville
3.0
Yersinia pestis - see on sõnapaar, millele inimesed üldiselt ei mõtle. Mõne jaoks on need täiesti tundmatud. Ometi märgivad need kaks ladinakeelset sõna tohutult suurt muutust inimkonna ajaloos. Must surm. See, kes selle kohutava nakkushaiguse levikule punkti pani, oli Alexandre Yersin. 1894. aastal tuvastas ta esimese inimesena katku põhjustava bakteri ning töötas välja sellevastase vaktsiini. Ta ei saanud selle eest ei Nobeli preemiat (sest seda lihtsalt ei olnud veel) ning tänaseks on tema nimi suuresti vajunud unustuse hõlma.
Patrick Deville'i raamat "Katk ja koolera" räägibki Yersini elust ja saavutustest. See põhineb tõestisündinud lugudel, teadlase kirjavahetusel ning arhiividokumentidel, kuid on siiski väljamõeldud romaan. Seda lugedes tundsin, kui mõnus see oleks audioraamatu või raadios etteloetava järjejutuna. Ise lugedes oleksin selle õhukese raamatu peaaegu aga pooleli jätnud.
Mulle ei meeldinud absoluutselt see, kuidas Deville peategelast kujutas. Mulle meeldisid ajastutruud kirjeldused, aga see, milline oli Yersin raamatukaante vahel tegi mind kurvaks ja ei sobinud minu visiooniga inimesest, kes tegi kõike seda, mida tegi Yersin oma eluea jooksul. Mulle jäi mulje, et hoolimata oma põhjalikust uurimistööst, ei suutnud autor leida seda kokkupuutepunkti, mis lähendaks teda teadlasele. Ta üritab kirjutada tema elust, kuid teeb seda valusalt läbi tagasivaatava tundmatu silmade. Yersin jõuab kogu oma elu jooksul teha väga palju mitmetes erinevates valdkondades, kuid lugejale jääb ta minu arvates selle teose jooksul ikkagi võõraks.
Patrick Deville'i raamat "Katk ja koolera" räägibki Yersini elust ja saavutustest. See põhineb tõestisündinud lugudel, teadlase kirjavahetusel ning arhiividokumentidel, kuid on siiski väljamõeldud romaan. Seda lugedes tundsin, kui mõnus see oleks audioraamatu või raadios etteloetava järjejutuna. Ise lugedes oleksin selle õhukese raamatu peaaegu aga pooleli jätnud.
Mulle ei meeldinud absoluutselt see, kuidas Deville peategelast kujutas. Mulle meeldisid ajastutruud kirjeldused, aga see, milline oli Yersin raamatukaante vahel tegi mind kurvaks ja ei sobinud minu visiooniga inimesest, kes tegi kõike seda, mida tegi Yersin oma eluea jooksul. Mulle jäi mulje, et hoolimata oma põhjalikust uurimistööst, ei suutnud autor leida seda kokkupuutepunkti, mis lähendaks teda teadlasele. Ta üritab kirjutada tema elust, kuid teeb seda valusalt läbi tagasivaatava tundmatu silmade. Yersin jõuab kogu oma elu jooksul teha väga palju mitmetes erinevates valdkondades, kuid lugejale jääb ta minu arvates selle teose jooksul ikkagi võõraks.