Scan barcode
A review by kittymamers
Ulguv mölder by Arto Paasilinna
2.0
olin alati veidi kahtlustanud, et see on üks väheseid raamatuid (kui mitte ainus) mu koduses riiulis, mida ma pole kordagi läbi lugenud. hankisin suure õhinaga, et oo, veel lugemata Paasilinna, aga ei olnud üldse see, mida ma Paasilinnalt ootasin, ja sinnapaika ta jäi.
see ei ole endiselt üldse see, mida ma Paasilinnalt ootan. nii ängistav ja õudne raamat, kus kõigil läheb kogu aeg halvasti, kurjad ei saa karistust, lõpp on puha traagiline ja nalja ei tehta üldse.
lugu hullust möldrist, kes ei saa kogukonnalt mõistmist ja kellel ei lasta rahulikult omaette hull olla, vaid torgitakse teda alailma. ja ta ei ole lihtsalt veidrik, keda asjatult hulluks peetakse, selge vaimne häire on olemas, toime tulla tal sellega keegi ei aita ja nii ta läheb. kohati justkui antakse lootust, leidub paar sõpra ja üks nainegi, kes teda ära ei põlga, aga naine on ses loos kindlasti kõige mõistlikum tegelane ja ütleb, et hulluga tema lapsi ei saa, mõtle, kui on pärilik.
raamat pole muidu üldse halvasti kirjutatud ja toredaid hubaseid kodu (taas)(üles)ehitamise stseene on - mulle need Paasilinna kuldsete kätega mehed ikka meeldivad, kuni nuga või kirves käepärast, seni saavad ehitatud nii metsaonnid kui terved kirikud (ei, siin raamatus kirikut ei ehitata, aga vahel tal juhtub) ja püütud-küpsetatud nii kalad kui tõhusam jahisaak.
aga kas ma ütlesin, et lõpp on traagiline. kogu see lugu on traagiline.
see ei ole endiselt üldse see, mida ma Paasilinnalt ootan. nii ängistav ja õudne raamat, kus kõigil läheb kogu aeg halvasti, kurjad ei saa karistust, lõpp on puha traagiline ja nalja ei tehta üldse.
lugu hullust möldrist, kes ei saa kogukonnalt mõistmist ja kellel ei lasta rahulikult omaette hull olla, vaid torgitakse teda alailma. ja ta ei ole lihtsalt veidrik, keda asjatult hulluks peetakse, selge vaimne häire on olemas, toime tulla tal sellega keegi ei aita ja nii ta läheb. kohati justkui antakse lootust, leidub paar sõpra ja üks nainegi, kes teda ära ei põlga, aga naine on ses loos kindlasti kõige mõistlikum tegelane ja ütleb, et hulluga tema lapsi ei saa, mõtle, kui on pärilik.
raamat pole muidu üldse halvasti kirjutatud ja toredaid hubaseid kodu (taas)(üles)ehitamise stseene on - mulle need Paasilinna kuldsete kätega mehed ikka meeldivad, kuni nuga või kirves käepärast, seni saavad ehitatud nii metsaonnid kui terved kirikud (ei, siin raamatus kirikut ei ehitata, aga vahel tal juhtub) ja püütud-küpsetatud nii kalad kui tõhusam jahisaak.
aga kas ma ütlesin, et lõpp on traagiline. kogu see lugu on traagiline.