Scan barcode
A review by elsatriin
Tüdrukune by Eia Uus
3.0
Olen juba pikemat aega mõelnud endast kui feministist, kuid see ei tähenda, et oleksin alati vastavalt käitunud. Ühiskondlikud eeldused, surve ja hirm panevad noori tüdrukuid taluma vastuvõetamatut käitumist, isegi kui nad sisimas teavad, et ei vääri seda. Enamjaolt tuleb see käitumine meeste ja poiste poolt, aga halvustavaid ja mahategevaid kommentaare teevad ka (vanema generatsiooni) naised. Inimesed näevad sõna "feminism" ning kuna sõnas on "fem-" siis eeldavad, et see liikumine on mingi 'naised proovivad maailma üle võtta' tüüpi asi. Tegelikult on feminismi eesmärk saada võrdsed õigused meestele, naistele ja neile, kes ei tunne ennast kummagi binaarse soo liikmena. See eesliide "fem-" lihtsalt viitab sellele, et naised on need, kes on aastatuhandeid olnud ebasoodsas olukorras. Keda proovitakse piirata, suruda kastidesse, kontrollida. Kellele ei maksta sama palju palka samasuguse töö eest. Kelle kehasid nähakse objektidena, millele teised võivad ettekirjutusi teha. Terminil "feminism" on negatiivne konnotatsioon ka liikumise ekstreemse poole tõttu. Samas ei saa neile naistele pahaks panna seda, et nad on vihased. Kaalukauss on nii kaua meeste pool ning tihti lähevad asjad enne tasakaalustumist teise ekstreemsusesse.
Meestele meeldib öelda, et "küll järsku kõiki ahistatakse". Alati on ahistatud. Absoluutselt alati on naisi ahistatud, väärkoheldud ja vägistatud kohutavalt palju. Lihtsalt lõpuks oleme jõudnud ühiskonnana nii kaugele, et sellest saab avalikult rääkida. Kuigi kohtusüsteem on ikka veel selliste juhtumite puhul naeruväärne, on meil võimalus enda lugu rääkida. Ei pea piinlikusest peituma kuhugi nurka, sest oled nüüd järsku "rikutud" ning pead piinlikust tundma. Piinlik ja häbi peaks olema ainult tegijal, sest ohver ei saa ei lühikeste seelikute ega meigiga kutsuda sellist käitumist. Ahistamisi ei ole "järsku palju", lihtsalt lõpuks saab neid avalikkuse ette kiskuda.
See oli väga pikk sissejuhatus aga ta võttis kokku need asjad, mis mulle antud raamatu puhul meeldisid – teemad feminismi ümber. Autor on ilmselgelt ise kirglik feminist ning soovib edastada enda sõnumit. Minu jaoks oli see aga mõnes kohas liiga 'ütlemine'. Spetsiifilised vestlused olid loodud selleks, et peategelane saaks pidada maha pika monoloogi selgitamaks kõiki feminismi põhitõdesid. Seda oleks saanud teha ka natuke loomulikumalt. Ma ei tundnud terviklikku narratiivi, aga samas polnud tegemist ka 'lõik elust' raamatuga. "Suhe" (???) Liliani ja Mona vahel oli parimal juhul kahtlane. Lilian oli silmakirjalik, "Jah ma suhtun temasse kui objekti, sest ta etendab objekti". Jäi mulje, nagu autor mõistaks hukka neid tüdrukuid, kes riietuvad ja käituvad väljakutsuvalt ning "ebaintelligentselt". Kuigi teose lõpus Mona teeb Lilianile selgeks, et kõik naised ei taha olla ilma lasteta karjääriinimesed, oleks võinud sellest rohkem juttu olla. Feminismi eesmärk ei ole kõik naised saada tippjuhtideks kes elavad üksi ja vihkavad lapsi. Lilian proovis Monat samamoodi vorpida nagu ühiskond ja mehed niigi seda naistega teevad. Lisaks sellele see vanusevahe.. ei olnud just minu teema.
Neile, kes on juba üsnagi tuttavad feminismiga, ei paku see raamat väga midagi uut. Kirjutusstiil on pigem liiga ütlev ja moraali pidav, lugu ise mitte väga huvitav. Samas oleks kasulik lugeda "Tüdrukunet" avatud mõtlemisega meestel ja ka neil, kes alles enda tugevusega tutvust teevad.
Meestele meeldib öelda, et "küll järsku kõiki ahistatakse". Alati on ahistatud. Absoluutselt alati on naisi ahistatud, väärkoheldud ja vägistatud kohutavalt palju. Lihtsalt lõpuks oleme jõudnud ühiskonnana nii kaugele, et sellest saab avalikult rääkida. Kuigi kohtusüsteem on ikka veel selliste juhtumite puhul naeruväärne, on meil võimalus enda lugu rääkida. Ei pea piinlikusest peituma kuhugi nurka, sest oled nüüd järsku "rikutud" ning pead piinlikust tundma. Piinlik ja häbi peaks olema ainult tegijal, sest ohver ei saa ei lühikeste seelikute ega meigiga kutsuda sellist käitumist. Ahistamisi ei ole "järsku palju", lihtsalt lõpuks saab neid avalikkuse ette kiskuda.
See oli väga pikk sissejuhatus aga ta võttis kokku need asjad, mis mulle antud raamatu puhul meeldisid – teemad feminismi ümber. Autor on ilmselgelt ise kirglik feminist ning soovib edastada enda sõnumit. Minu jaoks oli see aga mõnes kohas liiga 'ütlemine'. Spetsiifilised vestlused olid loodud selleks, et peategelane saaks pidada maha pika monoloogi selgitamaks kõiki feminismi põhitõdesid. Seda oleks saanud teha ka natuke loomulikumalt. Ma ei tundnud terviklikku narratiivi, aga samas polnud tegemist ka 'lõik elust' raamatuga. "Suhe" (???) Liliani ja Mona vahel oli parimal juhul kahtlane. Lilian oli silmakirjalik, "Jah ma suhtun temasse kui objekti, sest ta etendab objekti". Jäi mulje, nagu autor mõistaks hukka neid tüdrukuid, kes riietuvad ja käituvad väljakutsuvalt ning "ebaintelligentselt". Kuigi teose lõpus Mona teeb Lilianile selgeks, et kõik naised ei taha olla ilma lasteta karjääriinimesed, oleks võinud sellest rohkem juttu olla. Feminismi eesmärk ei ole kõik naised saada tippjuhtideks kes elavad üksi ja vihkavad lapsi. Lilian proovis Monat samamoodi vorpida nagu ühiskond ja mehed niigi seda naistega teevad. Lisaks sellele see vanusevahe.. ei olnud just minu teema.
Neile, kes on juba üsnagi tuttavad feminismiga, ei paku see raamat väga midagi uut. Kirjutusstiil on pigem liiga ütlev ja moraali pidav, lugu ise mitte väga huvitav. Samas oleks kasulik lugeda "Tüdrukunet" avatud mõtlemisega meestel ja ka neil, kes alles enda tugevusega tutvust teevad.