Take a photo of a barcode or cover
kittymamers 's review for:
The Giver (Graphic Novel)
by Lois Lowry
ramatukogus jäi näppu graafiline versioon raamatust, mida olen tegelikult mitu korda lugenud ja mida soovitasin just hiljuti vennatütrele (11 on ju okei vanus düstoopiatega alustamiseks, eks?) ja kuna selle kunstniku tööd on mulle varem meeldinud ja on alati ka hästi... originaalitruud, siis mõtlesin, et loen selles versioonis üle.
lugu endiselt seesama, 12-aastase peategelasega düstoopia, mis sobib keskmisele koolieale, aga on täiesti piisavalt diip ja ajatu ka täiskasvanu jaoks. graafiline formaat sobib selle jaoks ses mõttes eriti hästi, et enamus tegevust toimub värvideta maailmas, aga peategelane Jonas hakkab värve järk-järgult nägema ja seda on ju pildis päris mõnus edasi anda.
üllatas see, et ma ei mäletanud selle loo lõppu eriti, tähendab, päris lõppu muidugi mäletasin, aga mul ei olnud üldse meeles, kui pikalt Jonas ja Gabriel pärast kogukonnast põgenemist seiklesid, enne kui punane kelk mängu tuli. muidu kahtlustaks, et see ei olnud tekstiversioonis üldse nii, aga raamatu lõpus on intervjuu kunstnikuga, kus ta kirjeldab oma tööprotsessi (sisurikkuja: see algab sellega, et ta rebib raamatust kõik lehed välja ja paljundab nad 11'' x 17'' paberilehtedele, et oleks ümber kõvasti ruumi sirgeldada ja märkmeid teha. nutke, kõik te õukondlikud raamatuarmastajad, kelle meelest iga köide on püha:)) ja sealt tuleb ikka väga selgelt välja, et ise ta midagi juurde ei kirjutanud. nii et eks pean ise täisteksti üle lugema. aga endiselt arvan, et peategelase eas noor inimene võiks seda tüviteksti juba lugeda küll - see, et USA koolid ja lapsevanemad kipuvad seda raamatut ära keelama (sest oih, kes oleks arvanud, et düstoopilises ühiskonnas toimub ebameeldivaid asju, näiteks eutanaasia), ainult süvendab mu veendumust, et loetagu.
lugu endiselt seesama, 12-aastase peategelasega düstoopia, mis sobib keskmisele koolieale, aga on täiesti piisavalt diip ja ajatu ka täiskasvanu jaoks. graafiline formaat sobib selle jaoks ses mõttes eriti hästi, et enamus tegevust toimub värvideta maailmas, aga peategelane Jonas hakkab värve järk-järgult nägema ja seda on ju pildis päris mõnus edasi anda.
üllatas see, et ma ei mäletanud selle loo lõppu eriti, tähendab, päris lõppu muidugi mäletasin, aga mul ei olnud üldse meeles, kui pikalt Jonas ja Gabriel pärast kogukonnast põgenemist seiklesid, enne kui punane kelk mängu tuli. muidu kahtlustaks, et see ei olnud tekstiversioonis üldse nii, aga raamatu lõpus on intervjuu kunstnikuga, kus ta kirjeldab oma tööprotsessi (sisurikkuja: see algab sellega, et ta rebib raamatust kõik lehed välja ja paljundab nad 11'' x 17'' paberilehtedele, et oleks ümber kõvasti ruumi sirgeldada ja märkmeid teha. nutke, kõik te õukondlikud raamatuarmastajad, kelle meelest iga köide on püha:)) ja sealt tuleb ikka väga selgelt välja, et ise ta midagi juurde ei kirjutanud. nii et eks pean ise täisteksti üle lugema. aga endiselt arvan, et peategelase eas noor inimene võiks seda tüviteksti juba lugeda küll - see, et USA koolid ja lapsevanemad kipuvad seda raamatut ära keelama (sest oih, kes oleks arvanud, et düstoopilises ühiskonnas toimub ebameeldivaid asju, näiteks eutanaasia), ainult süvendab mu veendumust, et loetagu.