A review by kikael
Tuhk by Mart Kuldkepp, Yrsa Sigurðardóttir

4.0

Kolmas romaan "Tuhk" pöörab pilgu Heimaey saarele, kus 1973. aastal purskas vulkaan. Enamik maalapist mattus laava ning tuha alla, kaasaarvatud külaelanike majad. Thóra jutule tuleb Markus, kes ei taha, et tema lapsepõlvekodu tuhast välja kaevataks. Ta lepib kompromissiga, et võib esimesena siseneda maja keldrisse ning sealt ära viia teda huvitava eseme. Mees arvab, et saab oma mure lihtsalt lahendatud, kuid alla jõudes ootab teda palju suurem probleem. Nimelt paistab tuha alt kolm laipa ning kastist, mille järele ta tuli, veereb välja osa neljandast - inimpea. Markusest saab loomulikult kahtlusalune ning ta palub end Thóral kaitsta. Keldris olnud mehed hukkusid ajal, kui Markus oli 15-aastane, kuid samal päeval, kui need avastatakse, leitakse oma korterist mõrvatult tema sõbranna Alda, kellelt mees väidab olevat peaga kasti saanud. Thóra peab selgusele jõudmiseks uurima minevikku ning puhuma tolmu arhiivimaterjalidelt. Sel korral on tal abiks vaid eelmistest raamatutest tuttav vastumeelne sekretär Bella. Matthew on nimelt tagasi Saksamaal, kuid tal on võimalus saada hästi tasustarud ametikoht Islandil. Thóra tahaks väga, et mees talle lähemale koliks, kuid ei taha tema otsust mõjutada. Seetõttu on mehel selles raamatus väike roll.

"Tuhk" meeldis mulle kolmest kriminullist kõige rohkem, sest kuigi ma ei arvanud süüdlast ära üheski romaanidest, siis siin üllatas ta mind enim. Autor kirjeldas väga ehedalt väikse saarekese külaelu, kus oli tugev onupojapoliitika ning kohalikud said mõrva puudutavad uudised enne uurijaid kätte. Veel paelus mind vulkaanipurse. See teema on peale Santorini-puhkust mind rohkem huvitama hakanud ning tahaksin lähiajal jõuda Imeline Teadus sarja raamatuni "Lõõmav saar".

Yrsa krimiromaanide läbivaks jooneks on mineviku sidumine olevikuga, mis mulle väga meeldis. Tugeva detektiiviga loo asemel ütleksin, et kuritegusid lahendab amatöör, kes puhtalt nuhkimise pealt süüdlase tabab. Mõrvalood ise olid huvitavad ning kahtlusaluseid oli palju ja kohe ei osanudki kedagi kahtlustamata hakata. Veelgi enam, mulle tundus, et vihjeid anti lugejale isegi liiga vähe. Ma ei arvanud ühegi teose puhul ära, kes on süüdi. Suurem osa Thóra uurimisest koosnes inimeste küsitlemisest, mis tõi päevavalgele erinevaid juhtumi lahendamiseks vajalikke niidiosi, kuid oleksin tahtnud rohkem tegevust ning pinget.

Soovitan lugeda neil, keda sarnaselt mulle huvitavad mineviku teemad või siis krimikirjanduse austajatele, kes soovivad lugeda, kuidas advokaat käib ja inimesi küsitleb.

Mulle praegu mõrvadest aitab ning järgmiseks võtan midagi helgemat ette.