Take a photo of a barcode or cover
sipguth 's review for:
Peast pühitud
by John Harwood
Viimasel ajal tundsin tungivat vajadust üks põnevik kätte võtta. See oli kohe mu esimene valik, sest lugema kutsus nii raamatukujundus, kui ka tutvustus.
Kahjuks pidin tohutult pettuma, sest see raamat oli nii igav! Pingutasin kohutavalt jõudmaks lõpuni. Otsustasin seda ikkagi teha, et kujundada oma lõplik arvamus. Nüüd on see mul olemas ja saan seda ka teistele jagada. Kuid miks ma siis ikkagi nii pettunud olen?
Mind häirisid need õudselt pikad kirjeldused. Kui tavaliselt ma naudin raamatus detailseid kirjeldusi, siis selles raamatus oli kirjanik minu arvates nendega pisut liiale läinud. Ma võtsin selle raamatu kätte põhjusel, et teada saada, mis mõtted valdavad peategelast ja mida ta plaanib edasi teha. Lugeda sain hoopis põhjalikult tema eluloost ning üldse ära unustada, mis raamatu point on.
Pikk kirjeldus saatis mind kui lugejat ka siis, kui peategelane põgeneda otsustas. Võib-olla on asi minus, kuid see põgenemine kulutas liiga palju raamatulehekülgi, et peategelane lõpetaks tagasi vaimuhaiglas.
Ma pole põnevikega eriti kogenud, kuid minu jaoks oli see liiga rahuliku kulgemisega. Põnev ei hakanud mul kordagi. Üritasin lihtsalt tuimalt lõppu jõuda, et mind ei jääks painama jälle ühe raamatu pooleli jätmine. Lõpplahendust ma teatud määral aimasin ette ning ka see ei rabanud mind, kuid arvan, et see oli siiski sobilik lõpp-punkt antud raamatule.
Kahjuks pidin tohutult pettuma, sest see raamat oli nii igav! Pingutasin kohutavalt jõudmaks lõpuni. Otsustasin seda ikkagi teha, et kujundada oma lõplik arvamus. Nüüd on see mul olemas ja saan seda ka teistele jagada. Kuid miks ma siis ikkagi nii pettunud olen?
Mind häirisid need õudselt pikad kirjeldused. Kui tavaliselt ma naudin raamatus detailseid kirjeldusi, siis selles raamatus oli kirjanik minu arvates nendega pisut liiale läinud. Ma võtsin selle raamatu kätte põhjusel, et teada saada, mis mõtted valdavad peategelast ja mida ta plaanib edasi teha. Lugeda sain hoopis põhjalikult tema eluloost ning üldse ära unustada, mis raamatu point on.
Pikk kirjeldus saatis mind kui lugejat ka siis, kui peategelane põgeneda otsustas. Võib-olla on asi minus, kuid see põgenemine kulutas liiga palju raamatulehekülgi, et peategelane lõpetaks tagasi vaimuhaiglas.
Ma pole põnevikega eriti kogenud, kuid minu jaoks oli see liiga rahuliku kulgemisega. Põnev ei hakanud mul kordagi. Üritasin lihtsalt tuimalt lõppu jõuda, et mind ei jääks painama jälle ühe raamatu pooleli jätmine. Lõpplahendust ma teatud määral aimasin ette ning ka see ei rabanud mind, kuid arvan, et see oli siiski sobilik lõpp-punkt antud raamatule.