You need to sign in or sign up before continuing.
Take a photo of a barcode or cover
A review by thesepages
Tüdruk, naine, keegi teine by Bernardine Evaristo
4.0
/Loetud Puändi raamatuklubi tarbeks/
Auhindu võitnud raamatud tunduvad mulle alati põnevad, sest panevad mõtlema ja teiste teostega kõrvutama - miks just see? Raamatule võib anda auhinna nii mitme erineva asja pärast. Värske, siiani märkamata teema / stiil, mis mõjub hetkes värskena / ühe või teise tuiksoone tabamine, jne, jne. Mõne autori isik mõjub ajahetkes žüriile ahvatlevamalt kui teine, jne. Nii et alati kui ma loen mõnd suurema auhinna saanud teost, jooksevad mul peas teise lindina Maarja Kangro žürii-ja-auhinnaraamatu "Minu auhinnad" need kohad, kus ta valikute langetamise üle arutleb.
Ma saan aru küll, miks Evaristo selle raamatuga Bookeri võitis. "Tüdruk, naine, keegi teine" teeb linnukesed /väga/ paljudesse kastidesse, mida Booker tihti tabada üritab. Aga ta teeb neid linnukesi nii edukalt ja sellise tempoga, et kohati jääb mulje, et üks või teine tegelane on lastekääridega Guardiani lehekülgedelt välja lõigatud - Jazz jäi eriti eredalt sellisena meelde, kes on nii stereotüüpne, et on peaaegu iseenese paroodia - kas Evaristo ise mõtles teda tõesti tõsiselt? Või ma peaksin seda lugema kui kriitikat selle kohta, kuidas me loome oma identiteete, mõeldes, et need on kohutavalt originaalsed, ent tegelikult kasutame kõik ühtesid ja samu mustrilehti? Või ma pean märkama seal kusagil kõigi nende usinalt kootud tegelaskujude taga mingit inimlikkust, mis stereotüüpidest läbi kumab?
Aga selles kõiges on mingit sooja südamlikkust, enesekindlat, kohati tüütuseni enesekindlat etasipürgimist ja optimismi. Jah, see ei tundu mulle ka reaalne, et narkosõltuvusest vabanetakse poole lehekülje ja nädalase kodus passimisega, aga - tervikuna oli see, et kõikide kohatud ja läbi elatud traumade puhul ei jäädud nendesse kinni, vaid otsiti helgemat homset...see oli kuidagi tore.
PS - ingliskeelne audioraamat on i-me-li-ne, ja seda saab Keskraamatukogu Libby'st laenutada. Kõik need dialektid, millega eestikeelses tõlkes on paberil küll kenasti hakkama saadud, muutuvad audioraamatuna kuidagi kolmemõõtmeliseks, lopsakaks ja ägedaks.
Ja ma armastan selle raamatu lõppu. See on ilus sellepärast, et seda ei olnud tegelikult vaja, loo enda poolest. Tavaline "tõsine kirjandus" oleks lõpetanud selle loo teise koha peal, aga Evaristo tegi nii, ja ma olen selle üle nii rõõmus.
Auhindu võitnud raamatud tunduvad mulle alati põnevad, sest panevad mõtlema ja teiste teostega kõrvutama - miks just see? Raamatule võib anda auhinna nii mitme erineva asja pärast. Värske, siiani märkamata teema / stiil, mis mõjub hetkes värskena / ühe või teise tuiksoone tabamine, jne, jne. Mõne autori isik mõjub ajahetkes žüriile ahvatlevamalt kui teine, jne. Nii et alati kui ma loen mõnd suurema auhinna saanud teost, jooksevad mul peas teise lindina Maarja Kangro žürii-ja-auhinnaraamatu "Minu auhinnad" need kohad, kus ta valikute langetamise üle arutleb.
Ma saan aru küll, miks Evaristo selle raamatuga Bookeri võitis. "Tüdruk, naine, keegi teine" teeb linnukesed /väga/ paljudesse kastidesse, mida Booker tihti tabada üritab. Aga ta teeb neid linnukesi nii edukalt ja sellise tempoga, et kohati jääb mulje, et üks või teine tegelane on lastekääridega Guardiani lehekülgedelt välja lõigatud - Jazz jäi eriti eredalt sellisena meelde, kes on nii stereotüüpne, et on peaaegu iseenese paroodia - kas Evaristo ise mõtles teda tõesti tõsiselt? Või ma peaksin seda lugema kui kriitikat selle kohta, kuidas me loome oma identiteete, mõeldes, et need on kohutavalt originaalsed, ent tegelikult kasutame kõik ühtesid ja samu mustrilehti? Või ma pean märkama seal kusagil kõigi nende usinalt kootud tegelaskujude taga mingit inimlikkust, mis stereotüüpidest läbi kumab?
Aga selles kõiges on mingit sooja südamlikkust, enesekindlat, kohati tüütuseni enesekindlat etasipürgimist ja optimismi. Jah, see ei tundu mulle ka reaalne, et narkosõltuvusest vabanetakse poole lehekülje ja nädalase kodus passimisega, aga - tervikuna oli see, et kõikide kohatud ja läbi elatud traumade puhul ei jäädud nendesse kinni, vaid otsiti helgemat homset...see oli kuidagi tore.
PS - ingliskeelne audioraamat on i-me-li-ne, ja seda saab Keskraamatukogu Libby'st laenutada. Kõik need dialektid, millega eestikeelses tõlkes on paberil küll kenasti hakkama saadud, muutuvad audioraamatuna kuidagi kolmemõõtmeliseks, lopsakaks ja ägedaks.
Ja ma armastan selle raamatu lõppu. See on ilus sellepärast, et seda ei olnud tegelikult vaja, loo enda poolest. Tavaline "tõsine kirjandus" oleks lõpetanud selle loo teise koha peal, aga Evaristo tegi nii, ja ma olen selle üle nii rõõmus.