A review by cauchemarlena
Ichigo ichie by Francesc Miralles, Héctor García

5.0

Sõit Jaapanisse jõuab iga päevaga aina lähemale. Kummalisel kombel suhtun ma viimasel ajal eesseisvatele katsumustele lausa ebamaise rahuga. Vaatan bussis sõites aknast välja ja imetlen Eestimaa loodust. Osaliselt aitas seda seisundit luua raamat „Ichigo, ichie”, mille pealkiri tähendab midagi sellist: „üks kord, üks kohtumine” ehk iga hetk on kordumatu. Selline elufilosoofia meeldis mulle varemgi, aga teada, et ka jaapanlased on selle elamise kunstina leidnud, siis nautisin selle raamatu lugemist.

„Ichigo, ichie” on kõigest 144 lehekülge pikk. Nende lehekülgede sisse mahub aga arvukalt lugusid, mis pakkusid vähemalt mulle äratundmisrõõmu. On tõsi, et hindame asju eriti kõrgelt siis, kui oleme neid kaotamas, klammerdume selle külge, millest me ei taha lahti lasta. Võib-olla ongi minu praegune kodumaa-armastus osaliselt tingitud sellest, et raske on lahkuda. Raske on jätta maha kõik tuttav ja astuda tundmatusse.

See raamat kutsub üles nautima hetke ja aeg-ajalt rutiinist lahkuma. Valima täringuveeretusega restorani, kus varem pole käinud, ja tegema ootamatuid kingitusi, kui tuua paar näidet. Elu koosneb juhustest ja on oluline neid märgata. Mõnikord tulebki juhusele ise võimalus anda, et elu nautida. Olgu selleks siis saatuse suunamine või lihtsalt meelelahutus – vaid üks juhus võib meie elus kõike muuta. Selles teoses oli palju sellist, mis mõne jaoks tundub täiesti loomulik ja tavapärane, teise jaoks aga midagi, mida tuleb õppida. Inimesed on ju erinevad, kuid ma arvan, et kõik võiks endale aeg-ajalt meelde tuletada pisikesi mõttekilde nagu näiteks see, et igasugune valu on mööduv, et mõnikord on teise aitamiseks vajalik ainult tema kuulamine. See raamat aitab seda teha ja annab ka juhiseid, kuidas üht või teist meelt arendada nii, et elada ichigo, ichie elustiilis, nautides iga hetke kui ainukordset.