Scan barcode
A review by kikael
Kuningannade mäng. Naised, kes valitsesid 16. sajandi Euroopat by Sarah Gristwood, Ivika Arumäe
2.0
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2019/04/xxiii-ehk-sajand-kui-naised-valitsesid.html
Tänu kirjastusele Argo sain võimaluse täiendada oma teadmisi 16. sajandil Euroopat valitsenud naiste osas. Lugesin nimelt Sarah Gristwoodi teost "Kuningannade mäng" ja sain teada, et neid naisi on vapustavalt palju!
1474-1603, Euroopa. Ajaloos on üks enam-vähem saja aasta pikkune periood, kus mitmes Euroopa riigis korraga oli võim naise käes. Üldise arvamuse järgi olid naised muidugi nõrgem sugu ning vajasid enda kõrvale meest. Seetõttu on vähem riike, kus kuninganna üksi troonil istus ning rohkem neid, kus naine võimu reagendina teostas. Tuntumad 16. sajandi kuningannadest on ilmselt šoti Mary Stuart ning inglastest ema ja tütar Anne Boleyn ja Elizabeth Tudor. Naiste käes oli sel sajandil võim aga ka näiteks Kastiilias, Madalmaades või Prantsusmaal.
Ta oleks sündinud suurimaks valitsejaks, kui ainult "loodus poleks talle keelanud kohast sugu".
"Kuningannade mäng" on väga infomahukas ning ei ole kindlasti ühe õhtu ega päeva meelelahutus, sest lugemine vajab keskendumist. Kohati oli lugu põnevam ning kergemini jälgitav, teised peatükid kahvatusid keskendudes tugevamalt poliitikale või usuküsimustele, mis mind nii väga ei huvitanud. Raamat kulgeb kronoloogilises järjestuses. Ühest küljest see meeldis mulle, sest sai aimu, mis samal ajal Euroopa erinevaid paigus toimus. Teisest küljest oli raske järge pidada, kuna tegevus liikus pidevalt ühe kuninganna juurest teise juurde ning vahepeal läks meelest, mis temaga varasemalt toimunud oli. Enamik kuningannasid sulasid minu jaoks kokku. Seda ei kergendanud ka sarnased nimed, näiteks Margarethe eri variatsioonides oli väga popp nimi. Kuigi põnevam oli lugeda naistest, kelle tegudest ma varem kuulnud ei olnud, siis lõpuks jäi ikka meelde see, mis toimus tuntumatega.
"Vaenlane võib ju rünnata mu sugu, sest mina olen naine; nii võin mina samamoodi rünnata nendesarnaseid, sest nemad pole muud kui mehed."
Raamatu algus kõneles kuningannade asemel hoopis malenditest ning tõi välja paar huvitavat fakti lipu kohta, mida ma varem ei teadnud. Kõik malefännid on muidugi kursis, et algselt olid kõik inimkujulised figuurid meessoost. Kuninganna ehk lipp ilmus lauale alles mängu levimisega Euroopasse ning algul oli tegu nõrga malendiga. Siinkohal tuleb sisse seos raamatu ülejäänud sisuga: nimelt just Kastiilia Isabeli valitsetavas Hispaanias omandas ta tänapäeval tuttava võimu.
"Sul peavad olema silmad, et kõike märgata ja ometi mitte midagi näha, kõrvad, et kõike kuulda ja ometi mitte midagi teada, ning keel, et kõikidele vastata ja ometi mitte kellegi kohta midagi halba öelda."
Lisaks sellele põnevale malefaktile, jäi mulle raamatust kõige tugevamalt meelde, kui läbipõimunud olid kuninglikud pered, ja kuidas pool poliitikast oli abielu. Kihlumisi ja pulmi oli raamatus palju. Natuke õõvastav oli ka lugeda, kuidas üritati 11-12aastaseid tüdrukuid kaitsta, et esimest pulmaööd veel aastake edasi lükata. Teadsin seda muidugi varem ka, aga ei olnud niivõrd hästi faktidega illustreeritult kokku puutunud. Seda ajastut iseloomustas paratamatult ka lühike eluiga - kahekümnendates naine võis olla juba mitmekordne lesk. Üks suur faktor, mis sel sajandil veel võimumänge mõjutas oli usu lahknemine. Ei saa ju troonile lasta valitsejat, kelle religiooni rahvas ei toeta.
"Kuningannade mäng" hõlmab 16 peategelast, 5 riiki ja sajandijagu ajalugu ning on hea ülevaade, millised naised olid võimul, kuidas nad sinna jõudsid, mida nad korda saatsid, kuidas teised sellesse suhtusid jne. Raamat on tihedalt informatsiooni täis ja vajab keskendumist, et end poliitilistest intriigidest läbi närida. Meelelahutuslik ta just pole, aga soovitan teda lugeda, kui on huvi naisvalitsejate või lihtsalt ajaloo vastu!
Aitäh, Kirjastus Argo, raamatu eest!
Tänu kirjastusele Argo sain võimaluse täiendada oma teadmisi 16. sajandil Euroopat valitsenud naiste osas. Lugesin nimelt Sarah Gristwoodi teost "Kuningannade mäng" ja sain teada, et neid naisi on vapustavalt palju!
1474-1603, Euroopa. Ajaloos on üks enam-vähem saja aasta pikkune periood, kus mitmes Euroopa riigis korraga oli võim naise käes. Üldise arvamuse järgi olid naised muidugi nõrgem sugu ning vajasid enda kõrvale meest. Seetõttu on vähem riike, kus kuninganna üksi troonil istus ning rohkem neid, kus naine võimu reagendina teostas. Tuntumad 16. sajandi kuningannadest on ilmselt šoti Mary Stuart ning inglastest ema ja tütar Anne Boleyn ja Elizabeth Tudor. Naiste käes oli sel sajandil võim aga ka näiteks Kastiilias, Madalmaades või Prantsusmaal.
Ta oleks sündinud suurimaks valitsejaks, kui ainult "loodus poleks talle keelanud kohast sugu".
"Kuningannade mäng" on väga infomahukas ning ei ole kindlasti ühe õhtu ega päeva meelelahutus, sest lugemine vajab keskendumist. Kohati oli lugu põnevam ning kergemini jälgitav, teised peatükid kahvatusid keskendudes tugevamalt poliitikale või usuküsimustele, mis mind nii väga ei huvitanud. Raamat kulgeb kronoloogilises järjestuses. Ühest küljest see meeldis mulle, sest sai aimu, mis samal ajal Euroopa erinevaid paigus toimus. Teisest küljest oli raske järge pidada, kuna tegevus liikus pidevalt ühe kuninganna juurest teise juurde ning vahepeal läks meelest, mis temaga varasemalt toimunud oli. Enamik kuningannasid sulasid minu jaoks kokku. Seda ei kergendanud ka sarnased nimed, näiteks Margarethe eri variatsioonides oli väga popp nimi. Kuigi põnevam oli lugeda naistest, kelle tegudest ma varem kuulnud ei olnud, siis lõpuks jäi ikka meelde see, mis toimus tuntumatega.
"Vaenlane võib ju rünnata mu sugu, sest mina olen naine; nii võin mina samamoodi rünnata nendesarnaseid, sest nemad pole muud kui mehed."
Raamatu algus kõneles kuningannade asemel hoopis malenditest ning tõi välja paar huvitavat fakti lipu kohta, mida ma varem ei teadnud. Kõik malefännid on muidugi kursis, et algselt olid kõik inimkujulised figuurid meessoost. Kuninganna ehk lipp ilmus lauale alles mängu levimisega Euroopasse ning algul oli tegu nõrga malendiga. Siinkohal tuleb sisse seos raamatu ülejäänud sisuga: nimelt just Kastiilia Isabeli valitsetavas Hispaanias omandas ta tänapäeval tuttava võimu.
"Sul peavad olema silmad, et kõike märgata ja ometi mitte midagi näha, kõrvad, et kõike kuulda ja ometi mitte midagi teada, ning keel, et kõikidele vastata ja ometi mitte kellegi kohta midagi halba öelda."
Lisaks sellele põnevale malefaktile, jäi mulle raamatust kõige tugevamalt meelde, kui läbipõimunud olid kuninglikud pered, ja kuidas pool poliitikast oli abielu. Kihlumisi ja pulmi oli raamatus palju. Natuke õõvastav oli ka lugeda, kuidas üritati 11-12aastaseid tüdrukuid kaitsta, et esimest pulmaööd veel aastake edasi lükata. Teadsin seda muidugi varem ka, aga ei olnud niivõrd hästi faktidega illustreeritult kokku puutunud. Seda ajastut iseloomustas paratamatult ka lühike eluiga - kahekümnendates naine võis olla juba mitmekordne lesk. Üks suur faktor, mis sel sajandil veel võimumänge mõjutas oli usu lahknemine. Ei saa ju troonile lasta valitsejat, kelle religiooni rahvas ei toeta.
"Kuningannade mäng" hõlmab 16 peategelast, 5 riiki ja sajandijagu ajalugu ning on hea ülevaade, millised naised olid võimul, kuidas nad sinna jõudsid, mida nad korda saatsid, kuidas teised sellesse suhtusid jne. Raamat on tihedalt informatsiooni täis ja vajab keskendumist, et end poliitilistest intriigidest läbi närida. Meelelahutuslik ta just pole, aga soovitan teda lugeda, kui on huvi naisvalitsejate või lihtsalt ajaloo vastu!
Aitäh, Kirjastus Argo, raamatu eest!