Scan barcode
A review by theroadnovel
Tüdrukune by Eia Uus
2.0
Nojah siis.
Kui ma lugesin raamatututvustuses arvustusi, et "Kriipiv ja ehe. Korraga kõige robustsem ja kõige endassehaaravam raamat, mida ma Eesti kirjanikult viimasel ajal lugenud olen." ning „Lugemine oli valus.", siis ma panin oma keha valmis: kohe ma kogen midagi, mis mind raputab!
No ei raputanud. See raamat oli kuidagi... Tükid, mis omavahel ei haaku. Sa elad peaaegu ühte tükki sisse ja siis see saab läbi ning me oleme teise tüki kallal, mis pole üldse see. Ja mõned süžeejupid olid nagu otse Ameerika filmist: "House of Cards" stiilis valimiste värk, pow-wow high life , poliitika, ooper, peened parfüümipoed, sind rünnatakse? - kohe ise teraapiasse ja see teema lõppeb peatükiga, lendan lampi Itaaliasse... Samas on ka teine äärmus: otse elust maha kirjutamine (nt Reps).
Ma oleksin veel lugeda Liliani ja Mona vahelisest suhtest, kuigi kohati oli Lilian nii ülepakutult poose võttev ning suisa veidi creepy. Ma mõtlesin lugemise ajal teda mõned korrad meheks, nii see muutis asja veel ebamugavamaks.
Olulised ühiskondlikud teemad olid olemas, aga need olid nii veidralt süžeesse sisse surutud. Terapeut, kelle juurde Lilian läheb, on naine ja loomulikult on ta seksistlik, nii et Lilian saab lehtede viisi pidada feministlikku monoloogi. Siis õhtusöögistseen kus on Üks Väga Rumal Mees, mistõttu päris mitu naist saavad pidada feministlikku dialoogi! Ja see kõik kukub nii võltsilt välja. Selleasemel, et olla raamat, kuhu sellised asjad on ühtlaselt hajutatud, on see selliste mõttepuhangute törts siin, törts seal.
Ma ei hakka muidugi raiuma, et täiega mõttetu raamat, sest OMG, me ei ela loomaaias ja ükski mees ju PÄRISELT ei arva nii. Sest tegelikult ikka elame küll ja on liiga palju mehi, kes arvavad nii. Ning see, et sina pole seda kogenud, ei tähenda, et seda pole olemas.
Kui ma lugesin raamatututvustuses arvustusi, et "Kriipiv ja ehe. Korraga kõige robustsem ja kõige endassehaaravam raamat, mida ma Eesti kirjanikult viimasel ajal lugenud olen." ning „Lugemine oli valus.", siis ma panin oma keha valmis: kohe ma kogen midagi, mis mind raputab!
No ei raputanud. See raamat oli kuidagi... Tükid, mis omavahel ei haaku. Sa elad peaaegu ühte tükki sisse ja siis see saab läbi ning me oleme teise tüki kallal, mis pole üldse see. Ja mõned süžeejupid olid nagu otse Ameerika filmist: "House of Cards" stiilis valimiste värk, pow-wow high life , poliitika, ooper, peened parfüümipoed, sind rünnatakse? - kohe ise teraapiasse ja see teema lõppeb peatükiga, lendan lampi Itaaliasse... Samas on ka teine äärmus: otse elust maha kirjutamine (nt Reps).
Ma oleksin veel lugeda Liliani ja Mona vahelisest suhtest, kuigi kohati oli Lilian nii ülepakutult poose võttev ning suisa veidi creepy. Ma mõtlesin lugemise ajal teda mõned korrad meheks, nii see muutis asja veel ebamugavamaks.
Olulised ühiskondlikud teemad olid olemas, aga need olid nii veidralt süžeesse sisse surutud. Terapeut, kelle juurde Lilian läheb, on naine ja loomulikult on ta seksistlik, nii et Lilian saab lehtede viisi pidada feministlikku monoloogi. Siis õhtusöögistseen kus on Üks Väga Rumal Mees, mistõttu päris mitu naist saavad pidada feministlikku dialoogi! Ja see kõik kukub nii võltsilt välja. Selleasemel, et olla raamat, kuhu sellised asjad on ühtlaselt hajutatud, on see selliste mõttepuhangute törts siin, törts seal.
Ma ei hakka muidugi raiuma, et täiega mõttetu raamat, sest OMG, me ei ela loomaaias ja ükski mees ju PÄRISELT ei arva nii. Sest tegelikult ikka elame küll ja on liiga palju mehi, kes arvavad nii. Ning see, et sina pole seda kogenud, ei tähenda, et seda pole olemas.