You need to sign in or sign up before continuing.
Take a photo of a barcode or cover
kittymamers 's review for:
ma ei saa anda üle kolme tärni raamatule, mille lugemine võttis mul aega üle üheksa kuu - ilmselgelt NII haarav ei olnud. aga huvitav ja vajalik oli küll ja kuskiltmaalt alates teadusest lugemine nõuabki veidi rohkem jõupingutust. täiendus: ei, ma ikkagi annan neli, sest see kolm jäi mind piinama ja tundsin, et raamat väärib enamat.
siin võetakse süstemaatiliselt ette kogu teaduse ajaloo jooksul tehtud uuringud, mis on püüdnud välja selgitada, kas ja miks on meeste ja naiste ajud bioloogilises mõttes erinevad. selliseid uuringuid on tehtud kohutavalt palju ja väga erineval moel, alates kranioloogiast ja haavlite abil koljumahu mõõtmisest, lõpetades MRI uuringutega. ja siis analüüsib Rippon, kas need tegelikult ka mingi hea teadus olid ja kas nende tulemusi (mis enamasti leiavad erinevusi) tasub uskuda. kiire vastus: pigem ei. küll on lihtsalt olnud tegu pseudoteadustega (vt ka: kranioloogia), küll on valimid olnud väiksed või kallutatud, küll tulemusi "cherrypickitud" või lihtsalt oma maitse järgi ümber sõnastatud, küll jäetud olulised kontrollmuutujad (nt aju maht) arvesse võtmata, küll nimetatud kokkuvõttes suurteks ja tähtsateks erinevusi, mis on statistilises mõttes kaduvväiksed (aa, ja lisaks see, kuidas statistiline olulisus ja olulisus pärismaailmas on ka kaks eri asja)... küll lihtsalt teadusuuringute tulemusi ajakirjanduses valesti kajastatud ja seega müüte taastoodetud.
mõned uuringud on ikka vettpidavalt ka tehtud. aga siis räägib Rippon veel palju ja huvitavalt aju plastilisusest ja sotsiaalsusest, ja kuidas nende kombinatsioonina soostereotüübid päriselt ka inimeste ajudes muutusi esile kutsuvad. ja sellest, et enamus tavaliselt sooerinevusteks peetud omadusi (ruumiline mõtlemine nt) on harjutatavad ja et sõltuvalt juba kasvõi hobidest harjutavad mõned inimesed neid rohkem. aga seda pole meeste ja naiste ajude erinevuste uurijad ikkagi arvesse võtnud ja nii võidavad ruumilise mõtlemise testis need, kes mängivad rohkem arvutimänge, ainult et seda juhtumisi teevad mehed rohkem. näiteks.
ajude võimalikke sooerinevusi ta otseselt ei eita, lihtsalt näitab, et midagi sisuliselt tõestatut, mida tõesti saaks kaasasündinuks pidada, ei ole kokkuvõttes (veel) ette näidata (nii vähe, kui vastsündinuid on uuritud, pole soopõhiseid vahesid leitud, kuni muu teadus korralikult tehtud on).
siin võetakse süstemaatiliselt ette kogu teaduse ajaloo jooksul tehtud uuringud, mis on püüdnud välja selgitada, kas ja miks on meeste ja naiste ajud bioloogilises mõttes erinevad. selliseid uuringuid on tehtud kohutavalt palju ja väga erineval moel, alates kranioloogiast ja haavlite abil koljumahu mõõtmisest, lõpetades MRI uuringutega. ja siis analüüsib Rippon, kas need tegelikult ka mingi hea teadus olid ja kas nende tulemusi (mis enamasti leiavad erinevusi) tasub uskuda. kiire vastus: pigem ei. küll on lihtsalt olnud tegu pseudoteadustega (vt ka: kranioloogia), küll on valimid olnud väiksed või kallutatud, küll tulemusi "cherrypickitud" või lihtsalt oma maitse järgi ümber sõnastatud, küll jäetud olulised kontrollmuutujad (nt aju maht) arvesse võtmata, küll nimetatud kokkuvõttes suurteks ja tähtsateks erinevusi, mis on statistilises mõttes kaduvväiksed (aa, ja lisaks see, kuidas statistiline olulisus ja olulisus pärismaailmas on ka kaks eri asja)... küll lihtsalt teadusuuringute tulemusi ajakirjanduses valesti kajastatud ja seega müüte taastoodetud.
mõned uuringud on ikka vettpidavalt ka tehtud. aga siis räägib Rippon veel palju ja huvitavalt aju plastilisusest ja sotsiaalsusest, ja kuidas nende kombinatsioonina soostereotüübid päriselt ka inimeste ajudes muutusi esile kutsuvad. ja sellest, et enamus tavaliselt sooerinevusteks peetud omadusi (ruumiline mõtlemine nt) on harjutatavad ja et sõltuvalt juba kasvõi hobidest harjutavad mõned inimesed neid rohkem. aga seda pole meeste ja naiste ajude erinevuste uurijad ikkagi arvesse võtnud ja nii võidavad ruumilise mõtlemise testis need, kes mängivad rohkem arvutimänge, ainult et seda juhtumisi teevad mehed rohkem. näiteks.
ajude võimalikke sooerinevusi ta otseselt ei eita, lihtsalt näitab, et midagi sisuliselt tõestatut, mida tõesti saaks kaasasündinuks pidada, ei ole kokkuvõttes (veel) ette näidata (nii vähe, kui vastsündinuid on uuritud, pole soopõhiseid vahesid leitud, kuni muu teadus korralikult tehtud on).