Take a photo of a barcode or cover
3.81 AVERAGE
3.81 AVERAGE
adventurous
lighthearted
fast-paced
Plot or Character Driven:
Character
Strong character development:
No
Loveable characters:
Yes
Diverse cast of characters:
Complicated
Flaws of characters a main focus:
Yes
adventurous
funny
lighthearted
mysterious
fast-paced
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2022/03/xvii-xix-xx-xxi-ja-xxii-ehk-kolm-last.html
Olen ammu mõelnud, et võiks tasapisi uuesti lugeda vanu lemmikraamatuid ja selleks, et see ei jääks ainult mõtteks, valisin #kikael2022 väljakutse kolmandaks teemaks lapsepõlve lemmikraamatud. Mul on neid palju, aga seekord jäi sõelale viiest raamatust koosnev sari, Tony DiTerlizzi ja Holly Black "Spiderwicki kroonika" - "Välimääraja", "Võlukivi", "Lucinda saladus", "Rauast puu" ja "Mulgarathi raev".
Kui nende vanemad lahku lähevad, kolivad kolm last - 9-aastased kaksikud Jared ja Simon ning nende 13-aastane õde Mallory - koos emaga Spiderwicki mõisa, kuna neil on kiirelt uut elukohta tarvis ja vanatädi Lucinda maja seisab juba mõnda aega tühjana. Häärber on vana ja lagunenud ning juba esimesest päevast peale sünnib seal imelikke asju. Lugu kisub eriti pööraseks, kui Jared leiab Arthur Spiderwicki "Välimääraja", mis tutvustab haldjate maailma. Tuleb välja, et seda raamatut on ohtlik omada, kuna leidub ohtralt olendeid, kes ihkaks seda enda küüsi saada.
Seda sarja ei ole võimalik üksikute raamatute kaupa lugeda, kui juba esimene käsile võtta, tuleb teised ka läbi lugeda. Iga osaga lisandub tegelasi haldjate maailmast: sookollid, õhuhaldjad, vetevaimud jne. Lapsena tundusid raamatud palju pikemana, nüüd sai lugu liiga ruttu läbi. Raamatud lausa lendasid käes, köide on pisike, font on suur ja lisaks on tohutult pilte. Fantastilised illustratsioonid on kindlasti selle sarja trumbiks. Üldse on sari kogu kujunduse poole pealt äärmiselt meisterlik. Ma ei mäletanudki, et igas raamatus on lisaks piltidele, veel illustreerivat materjali, tegelaste joonistusi, ajaleheväljalõikeid. Üks äge detail on veel see, kuidas tagakaane tutvustus on igal osal eri moel varjatud. Haldjarahvas kohe üldse ei taha, et keegi neid raamatuid loeks!
Lapsena olin täielikult haaratud raamatute müstilisusest ja maagiast. Olin üksjagu unustanud, näiteks selle, kuidas lõpuks Mulgarathist võitu saadi või kui palju on raamatus juttu vehklemisest. Nüüd täiskasvanuna nägin taustal argisemat lugu, teadvustasin, et kogu lugu algas sellest, kuidas isa perekonna maha jättis, kolimine toimus olude sunnil ja maja oli õige kehvas seisus. Peategelasega on lihtne samastuda - poiss, kes tunneb, et keegi ei mõista teda. Jaredil on keeruline isa lahkumisega toime tulla, ta satub alatasa pahandustesse ning tajub, et teda süüdistatakse ülekohtuselt. See on üks neist raamatutest, kus lapsed peavad üksi toime tulema, neil on pöörased seiklused, samal ajal kui täiskasvanud ei usu ega toeta neid.
Joonealuse märkusena panin tähele, kuidas poole sarja pealt said härjapõlvlastest pöialpoisid ja mõnes kohas oli tõlkeerinevusi illustratsioonide allkirjade ning teksti vahel, aga kuidagi lugemiselamust see ei seganud.
Mind paeluvad endiselt vanad majad, kus on avastamist ootavad pööningud ja salatoad. Ma ei olnudki varem teadvustanud, et olen selle temaatikaga üksjagu raamatuid lugenud, "Narnia lood" tulevad kohe meelde ja E. Nesbiti "Viis last ja tema". Lasteraamatutes peidavad iidsed häärberid tavaliselt midagi maagilist, täiskasvanute kirjanduses kipuvad aga luukeresid varjama. Ma ei pidanud "Spiderwicki kroonikas" pettuma, see oli ka nüüd ülelugemisel haarav lugu.
Olen ammu mõelnud, et võiks tasapisi uuesti lugeda vanu lemmikraamatuid ja selleks, et see ei jääks ainult mõtteks, valisin #kikael2022 väljakutse kolmandaks teemaks lapsepõlve lemmikraamatud. Mul on neid palju, aga seekord jäi sõelale viiest raamatust koosnev sari, Tony DiTerlizzi ja Holly Black "Spiderwicki kroonika" - "Välimääraja", "Võlukivi", "Lucinda saladus", "Rauast puu" ja "Mulgarathi raev".
Kui nende vanemad lahku lähevad, kolivad kolm last - 9-aastased kaksikud Jared ja Simon ning nende 13-aastane õde Mallory - koos emaga Spiderwicki mõisa, kuna neil on kiirelt uut elukohta tarvis ja vanatädi Lucinda maja seisab juba mõnda aega tühjana. Häärber on vana ja lagunenud ning juba esimesest päevast peale sünnib seal imelikke asju. Lugu kisub eriti pööraseks, kui Jared leiab Arthur Spiderwicki "Välimääraja", mis tutvustab haldjate maailma. Tuleb välja, et seda raamatut on ohtlik omada, kuna leidub ohtralt olendeid, kes ihkaks seda enda küüsi saada.
Seda sarja ei ole võimalik üksikute raamatute kaupa lugeda, kui juba esimene käsile võtta, tuleb teised ka läbi lugeda. Iga osaga lisandub tegelasi haldjate maailmast: sookollid, õhuhaldjad, vetevaimud jne. Lapsena tundusid raamatud palju pikemana, nüüd sai lugu liiga ruttu läbi. Raamatud lausa lendasid käes, köide on pisike, font on suur ja lisaks on tohutult pilte. Fantastilised illustratsioonid on kindlasti selle sarja trumbiks. Üldse on sari kogu kujunduse poole pealt äärmiselt meisterlik. Ma ei mäletanudki, et igas raamatus on lisaks piltidele, veel illustreerivat materjali, tegelaste joonistusi, ajaleheväljalõikeid. Üks äge detail on veel see, kuidas tagakaane tutvustus on igal osal eri moel varjatud. Haldjarahvas kohe üldse ei taha, et keegi neid raamatuid loeks!
Lapsena olin täielikult haaratud raamatute müstilisusest ja maagiast. Olin üksjagu unustanud, näiteks selle, kuidas lõpuks Mulgarathist võitu saadi või kui palju on raamatus juttu vehklemisest. Nüüd täiskasvanuna nägin taustal argisemat lugu, teadvustasin, et kogu lugu algas sellest, kuidas isa perekonna maha jättis, kolimine toimus olude sunnil ja maja oli õige kehvas seisus. Peategelasega on lihtne samastuda - poiss, kes tunneb, et keegi ei mõista teda. Jaredil on keeruline isa lahkumisega toime tulla, ta satub alatasa pahandustesse ning tajub, et teda süüdistatakse ülekohtuselt. See on üks neist raamatutest, kus lapsed peavad üksi toime tulema, neil on pöörased seiklused, samal ajal kui täiskasvanud ei usu ega toeta neid.
Joonealuse märkusena panin tähele, kuidas poole sarja pealt said härjapõlvlastest pöialpoisid ja mõnes kohas oli tõlkeerinevusi illustratsioonide allkirjade ning teksti vahel, aga kuidagi lugemiselamust see ei seganud.
Mind paeluvad endiselt vanad majad, kus on avastamist ootavad pööningud ja salatoad. Ma ei olnudki varem teadvustanud, et olen selle temaatikaga üksjagu raamatuid lugenud, "Narnia lood" tulevad kohe meelde ja E. Nesbiti "Viis last ja tema". Lasteraamatutes peidavad iidsed häärberid tavaliselt midagi maagilist, täiskasvanute kirjanduses kipuvad aga luukeresid varjama. Ma ei pidanud "Spiderwicki kroonikas" pettuma, see oli ka nüüd ülelugemisel haarav lugu.
Book three! So by now it's only been an hour and a half since I started reading this series, half hour books just fly by.
In this book Jared, Simon and Mallory learn more about their great Aunt Lucinda whose house it is they are living, and who is the daughter of the man who made the guide.
This book explores a few more laws and aspects of the faery world, such as eating faery fruit and the introduction to even more mythical creatures. What these books do is show that children can be clever, cunning and just as brave when the time is right. Black's characters are bold and feisty and try so hard to be seen to be able to handle the situations around them.
Though nothing is revealed completely yet, we are slowly given information and facts to piece together. Each new book offers a little bit more and another perspective to the Guide, the creatures and where all of this could be leading. For something so short Black does make it rather intriguing and engaging.
In this book Jared, Simon and Mallory learn more about their great Aunt Lucinda whose house it is they are living, and who is the daughter of the man who made the guide.
This book explores a few more laws and aspects of the faery world, such as eating faery fruit and the introduction to even more mythical creatures. What these books do is show that children can be clever, cunning and just as brave when the time is right. Black's characters are bold and feisty and try so hard to be seen to be able to handle the situations around them.
Though nothing is revealed completely yet, we are slowly given information and facts to piece together. Each new book offers a little bit more and another perspective to the Guide, the creatures and where all of this could be leading. For something so short Black does make it rather intriguing and engaging.
adventurous
funny
lighthearted
mysterious
tense
fast-paced
Plot or Character Driven:
Plot
Strong character development:
No
Loveable characters:
Yes
Diverse cast of characters:
No
Flaws of characters a main focus:
No
adventurous
mysterious
fast-paced
Plot or Character Driven:
Plot
Strong character development:
Yes
Loveable characters:
Yes
Diverse cast of characters:
No
Flaws of characters a main focus:
No
I liked this one a lot! The adventure they had in this was so exciting. It was nice to see them meet their aunt and ask her questions about the house and their great uncle. The part there they found the map and tried to find their great uncle was also really fun too read, because they met so many different creatures on their way. Overall it was nice to learn more about the creatures and their family who lived in that house before them and about the dangers of that house.
4 stars.
It was interesting finally meeting their Aunt Lucinda. It sucks how the only adult who believes the kids is one who was hospitalized and viewed as "crazy". I wonder if the kids will ever make up with Thimbletack. I also wonder how the vision that the unicorn showed the kids will play out.
It was interesting finally meeting their Aunt Lucinda. It sucks how the only adult who believes the kids is one who was hospitalized and viewed as "crazy". I wonder if the kids will ever make up with Thimbletack. I also wonder how the vision that the unicorn showed the kids will play out.
The elves and Aunt Lucy are so cool! I love the further unraveling of the mystery in this part as well as the adventurous atmosphere.
I feel sort of bad giving this the same star count as Unaccustomed Earth. Oy. But I liked it, as a chapter, and all the curly-cues in the pictures make me happy.
Despite the fact that this book suffered a bit from 'middle book syndrome', in the sense that not a lot of stuff happened, it was nice to see the children's everyday life; school and homework of course has to be done in between talking to trolls, riding griffons and eating cookies.