You need to sign in or sign up before continuing.
Take a photo of a barcode or cover
3.64 AVERAGE
3.64 AVERAGE
slow-paced
Plot or Character Driven:
Character
Strong character development:
Complicated
Loveable characters:
Complicated
Diverse cast of characters:
No
Flaws of characters a main focus:
Yes
I can appreciate how much thought and skill was put into creating this, I can appreciate that it is indeed a literary masterpiece - and that it is filled with more references, nuance, and symbolism than I will ever have time to unpack and understand.
But I didn't quite enjoy it, the writing style was incoherent and at times incomprehensible, unless I had notes right beside me to tell me what actually happened in each chapter, and the huge focus on sexuality - more likely the execution instead of the focus - was awkward. Not even the hints of humor could make up for how boring and heavy it was either.
DNF. I read just a bit past halfway and it was...rather a chore.
But I didn't quite enjoy it, the writing style was incoherent and at times incomprehensible, unless I had notes right beside me to tell me what actually happened in each chapter, and the huge focus on sexuality - more likely the execution instead of the focus - was awkward. Not even the hints of humor could make up for how boring and heavy it was either.
DNF. I read just a bit past halfway and it was...rather a chore.
I tried. I tried... and failed.
Joyce's style of writing doesn't seem to agree with how my brain works. It's not his fault, but it's not my brains fault either.
The book might be a must-read classic, but I just can't. And that's okay.
Joyce's style of writing doesn't seem to agree with how my brain works. It's not his fault, but it's not my brains fault either.
The book might be a must-read classic, but I just can't. And that's okay.
challenging
medium-paced
This book reminds me a lot of Infinite Jest. Notoriously difficult to read, deemed a modern classic, pretty divisive views on whether it's worth or not. Much like my opinion of Infinite Jest, I think it's a pretty mixed bag. There are parts of it that are interesting and caught my interest, and then there is also a bunch of gibberish. I think the purposefully difficult to read parts are pretty dumb, an a cheap way to try to make some kind of literary statement. That said, I found the characters to be fascinating, but just wish I had more opportunity to let them grow. Instead, it is obscured by the author's desire to do something novel, no matter the cost. In some ways that is admirable, but it also meant I didn't really care about what happened next. All in all, take it or leave it.
challenging
slow-paced
One of those books you think to yourself that you need to give it another chance to really disgest it.
Probably the toughest book I have ever read but definitely one of the most rewarding. His use of language is astonishing. I think on my first reading I probably understood about 1/5 of the allusions and inferences and that's being generous. A book you can read again and again and discover new things every time.
As much as I feel the pressure to say that this is a great book, I can't. I acknowledge its genius, but I could never get into the book. Although Molly's chapter is great.
Updated on 4/10/14: Yup, still don't think this book is as fantastic as people claim. I did enjoy it more this time around, because I gave up on trying to understand EVEREYTHING.
Updated on 4/10/14: Yup, still don't think this book is as fantastic as people claim. I did enjoy it more this time around, because I gave up on trying to understand EVEREYTHING.
Pole ime, et raamatukoguhoidja mulle kaastundliku näoga edu soovis, kui sellega leti tagant teele asusin. Tegu pole mingi ajaviitekirjanduse, vaid paraja saepurust saiaga, millest annab läbi närida.
Lugemiskogemuse osas valdavad mind vastandlikud emotsioonid. Ei saaks öelda, et raamatu lõpuni järamist kahetsen, kuna nii keelelise kui kultuuriloolise aspekti mõttes on tegu geniaalse teosega -tundsin end seda lugedes päris haritlasena kohe. (Prantsuse ja saksa keele oskus ning teadmised kreeka mütoloogiast tulid kasuks, kuid vajaka jäi ladina ja itaalia keele baasist. Samuti oleks olnud hea viia end kurssi nii Piibli, Dante Alighieri "Jumaliku komöödia", Joyce'i eelnevate romaanide, Odüsseia, Trooja sõja ning iiri ja keldi rahvajuttudega. Paras ettevalmistus, eksole.) Lisaks tuleb ikkagi hinnata autori uuenduslikkust stiili osas, kuigi see kohati lugemise väga keeruliseks tegi.
Pahameelt tekitas aga see, et ühtset sisuliini põhimõtteliselt ei olnud: kogu raamatu tegevus toimus 19 tunni vältel ning seisnes täiesti argielulistes tegemistes ja nendega kaasnenud ideedes, mida skrupuloosselt kirjeldati. Alustades poeteekonnal märgatud majade aknapalede värvist ning lõpetades kauni nooruki nägemisest johtunud fantaasiatega. Üldiselt ei oleks mul midagi kirjelduste vastu, kuid enamiku päevast veetis lugeja kärbsena Leonard Bloomi, masendavalt mõttetu ning vastikusttekitavalt silmakirjaliku tüübi n-ö seinal. Bloomis puudus see intellektuaalsus, mida raamatust otsisin ning teises karakteris, Stephen Dedaluses ka leidsin. Oleks teos kulgenud tema peas ja ümber, oleks see ilmselt rohkem tärnegi saanud.
Kuigi kriitikute sõnul on raamatus palju liine, mida analüüsida, ei saaks ma öelda, et oleksin lugemist kuigivõrd nautinud: iga teine peatükk oli kas õõvastav, igav või ebavajalikult detailne tegelaste seksuaalskäitumise osas. Samas võinuksin juurdepääsu eest Stephen Dedaluse mõttemaailma ning Joyce'i pakatavasse teadmistevaramusse rohkemgi kannatada.
Lugemiskogemuse osas valdavad mind vastandlikud emotsioonid. Ei saaks öelda, et raamatu lõpuni järamist kahetsen, kuna nii keelelise kui kultuuriloolise aspekti mõttes on tegu geniaalse teosega -tundsin end seda lugedes päris haritlasena kohe. (Prantsuse ja saksa keele oskus ning teadmised kreeka mütoloogiast tulid kasuks, kuid vajaka jäi ladina ja itaalia keele baasist. Samuti oleks olnud hea viia end kurssi nii Piibli, Dante Alighieri "Jumaliku komöödia", Joyce'i eelnevate romaanide, Odüsseia, Trooja sõja ning iiri ja keldi rahvajuttudega. Paras ettevalmistus, eksole.) Lisaks tuleb ikkagi hinnata autori uuenduslikkust stiili osas, kuigi see kohati lugemise väga keeruliseks tegi.
Pahameelt tekitas aga see, et ühtset sisuliini põhimõtteliselt ei olnud: kogu raamatu tegevus toimus 19 tunni vältel ning seisnes täiesti argielulistes tegemistes ja nendega kaasnenud ideedes, mida skrupuloosselt kirjeldati. Alustades poeteekonnal märgatud majade aknapalede värvist ning lõpetades kauni nooruki nägemisest johtunud fantaasiatega. Üldiselt ei oleks mul midagi kirjelduste vastu, kuid enamiku päevast veetis lugeja kärbsena Leonard Bloomi, masendavalt mõttetu ning vastikusttekitavalt silmakirjaliku tüübi n-ö seinal. Bloomis puudus see intellektuaalsus, mida raamatust otsisin ning teises karakteris, Stephen Dedaluses ka leidsin. Oleks teos kulgenud tema peas ja ümber, oleks see ilmselt rohkem tärnegi saanud.
Kuigi kriitikute sõnul on raamatus palju liine, mida analüüsida, ei saaks ma öelda, et oleksin lugemist kuigivõrd nautinud: iga teine peatükk oli kas õõvastav, igav või ebavajalikult detailne tegelaste seksuaalskäitumise osas. Samas võinuksin juurdepääsu eest Stephen Dedaluse mõttemaailma ning Joyce'i pakatavasse teadmistevaramusse rohkemgi kannatada.