Scan barcode
Reviews
Death in Ten Minutes: The Forgotten Life of Radical Suffragette Kitty Marion by Fern Riddell
perjacxis's review
5.0
“History is not supposed to be comfortable. It should always be questioned, it should always be held to account. False idols are the most dangerous gift history can give you. If we choose to ignore or sanitise the actions of those who founded our societies, who changed them and, in the long run, made them a better, fairer place to live, we choose a life of ignorance and lies. Heroes can be corrupted, leaders can make terrible choices, but each moment, each action–whether questionable or justified–has led us to where we are today.”
Oh wow. I absolutely loved this. Dr Fern Riddell is brilliant. If you’re interested in women’s history, women’s suffrage, how history is written, female sexuality, Victorian music halls, birth control, ... please read this.
Right now I’m just speechless and feeling very emotional.
kittymamers's review
3.0
igal juhul oli see väga hariv lugemine, sest võib öelda küll, et mu senised teadmised sufražettidest olid 1) pinnapealsed, 2) nagu siit selgub, sufražettide teatud fraktsiooni poolt hoolikalt kureeritud. seega, jah, kujutasin minagi ette, et tegu oli väärikate prouadega, kes võitlesid naiste hääleõiguse välja lihtsalt, ma ei teagi, viisaka, aga tungiva vooruslikkuse abil? ok, olin muuseumis näinud ka mingit münti, millele oli "votes for women" loosung sisse pressitud, mitte siis mündivermijate, vaid aktivistide poolt. nii et tundus, et väga hullude mässajatega nagu ei olnud tegu. rohkem nagu grafitimeistritega.
siit saab siis loo teise poole teada - ühe konkreetse sufražeti eluloo põhjal räägitakse ära kõik see, kuidas tegelikult 20. sajandi alguse Suurbritannias see naiste hääleõiguse (ja üldse õiguste) eest võitlemine käis. akendelõhkumised ja grafitid, okei, aga ka süütamised, pommid, happerünnakud - tegu oli täitsa asise terrorismiga! seda tuli, jah, läbi viia kübarais ja maani seelikutes, ja surma hämmastaval kombel keegi vist ikkagi ei saanud (viga küll, vt happerünnakud), aga avalikke hooneid hävitati ikka mitmeid. ja sideliine - küberrünnakud põhimõtteliselt:)
naisi, kes seda kõike toime panid, pandi hulgakaupa vangi, kus nad kiirelt näljastreigile asusid, mispeale neid voolikuga nina kaudu sundtoideti. see kõik oli päris võigas. nad said WSPUlt (sufražettide võitlev tiib) selle eest medaleid vähemalt. aga lõpuks ei teinud kogu sellele möllule lõppu mitte see, et naised oleksid hääleõiguse välja võidelnud, vaid lihtsalt maailmasõda tuli peale ja vist ei tundunud enam sobilik siseriiklikult neid pomme panna.
ok, see oli ehk mu enda viga, et ma sellest daamide terrorismist enne suurt midagi ei teadnud, see pole otseselt salastatud info, lihtsalt... tavaliselt ei tule jutuks. aga teine aspekt, mida siin raamatus Kitty Marioni näitel käsitletakse, on sufražettide ja üldse tolleaegsete feministide (ja noh, tolleaegse ühiskonna) suhtumine seksi. ausalt öeldes sellest oleks võinud juttu olla natuke süstemaatilsemalt ja vähema kordamise ja ehk isegi vähema kirega, et oleks selgem, mida autor meile siis täpselt selgeks teha tahtis, aga üldiselt taandus küsimus sellele, et kas naiste seksuaalelu võiks ehk olla nende endi kontrolli all (turvaline, vabatahtlik ja ehk isegi meeldiv ja rahuldustpakkuv) või pole korralikul naisel mingi seksiga üldse mingit pistmist. erinevatel põhjustel oli sufražettide "ametlik" joon pigem see viimane (siin raamatus selgitatakse seda sellega, et keskklassi naised püüdsid oma abielusid niiviisi hoida - parem oleks, kui igasugused vallalised preilid ei saaks väga mugavalt nende mehi võrgutada!)
aga Kitty, kelle elu meile siin ikkagi ära jutustatakse, alustas oma karjääri music halli artistina (mitte väga respektaabel, aga selle eest äärmiselt populaarne meelelahutusvorm Victoria ajal ja kuni esimese maailmasõjani), siis vahepeal süütas sufražetina maju ja ronge ja postkaste jne, ja hiljem, olnud sunnitud Ameerikasse emigreeruma, oli pereplaneerimisaktivist (nii raseduse ärahoidmise kui turvalise katkestamise asjus). esimene ja viimane tegevusala olid põhjusteks, miks kõrgema profiiliga sufražetid (perekond Pankhurstid) ta hiljem ära põlgasid ja maha salgasid. ei läinud nende renomeega kokku selline asi.
targaks sain küll ja huvitav oli ka, aga ikkagi mul oli tunne, et oleks saanud ka paremini toimetada ja selgemalt kirjutada selle raamatu.
siit saab siis loo teise poole teada - ühe konkreetse sufražeti eluloo põhjal räägitakse ära kõik see, kuidas tegelikult 20. sajandi alguse Suurbritannias see naiste hääleõiguse (ja üldse õiguste) eest võitlemine käis. akendelõhkumised ja grafitid, okei, aga ka süütamised, pommid, happerünnakud - tegu oli täitsa asise terrorismiga! seda tuli, jah, läbi viia kübarais ja maani seelikutes, ja surma hämmastaval kombel keegi vist ikkagi ei saanud (viga küll, vt happerünnakud), aga avalikke hooneid hävitati ikka mitmeid. ja sideliine - küberrünnakud põhimõtteliselt:)
naisi, kes seda kõike toime panid, pandi hulgakaupa vangi, kus nad kiirelt näljastreigile asusid, mispeale neid voolikuga nina kaudu sundtoideti. see kõik oli päris võigas. nad said WSPUlt (sufražettide võitlev tiib) selle eest medaleid vähemalt. aga lõpuks ei teinud kogu sellele möllule lõppu mitte see, et naised oleksid hääleõiguse välja võidelnud, vaid lihtsalt maailmasõda tuli peale ja vist ei tundunud enam sobilik siseriiklikult neid pomme panna.
ok, see oli ehk mu enda viga, et ma sellest daamide terrorismist enne suurt midagi ei teadnud, see pole otseselt salastatud info, lihtsalt... tavaliselt ei tule jutuks. aga teine aspekt, mida siin raamatus Kitty Marioni näitel käsitletakse, on sufražettide ja üldse tolleaegsete feministide (ja noh, tolleaegse ühiskonna) suhtumine seksi. ausalt öeldes sellest oleks võinud juttu olla natuke süstemaatilsemalt ja vähema kordamise ja ehk isegi vähema kirega, et oleks selgem, mida autor meile siis täpselt selgeks teha tahtis, aga üldiselt taandus küsimus sellele, et kas naiste seksuaalelu võiks ehk olla nende endi kontrolli all (turvaline, vabatahtlik ja ehk isegi meeldiv ja rahuldustpakkuv) või pole korralikul naisel mingi seksiga üldse mingit pistmist. erinevatel põhjustel oli sufražettide "ametlik" joon pigem see viimane (siin raamatus selgitatakse seda sellega, et keskklassi naised püüdsid oma abielusid niiviisi hoida - parem oleks, kui igasugused vallalised preilid ei saaks väga mugavalt nende mehi võrgutada!)
aga Kitty, kelle elu meile siin ikkagi ära jutustatakse, alustas oma karjääri music halli artistina (mitte väga respektaabel, aga selle eest äärmiselt populaarne meelelahutusvorm Victoria ajal ja kuni esimese maailmasõjani), siis vahepeal süütas sufražetina maju ja ronge ja postkaste jne, ja hiljem, olnud sunnitud Ameerikasse emigreeruma, oli pereplaneerimisaktivist (nii raseduse ärahoidmise kui turvalise katkestamise asjus). esimene ja viimane tegevusala olid põhjusteks, miks kõrgema profiiliga sufražetid (perekond Pankhurstid) ta hiljem ära põlgasid ja maha salgasid. ei läinud nende renomeega kokku selline asi.
targaks sain küll ja huvitav oli ka, aga ikkagi mul oli tunne, et oleks saanud ka paremini toimetada ja selgemalt kirjutada selle raamatu.
rachelball's review against another edition
5.0
Loved it! So fiercely written, meticulously researched and empowering
coops456's review against another edition
4.0
Bloody hell. If, like me, your view of suffragettes was heavily influenced by Mrs Banks in Mary Poppins:
then you too may have imagined lots of middle-class Edwardian ladies having meetings, marches, and a bit of window-breaking leading to imprisonment and force-feeding. You would be wrong.
It's astounding how the life-threatening violence of the campaign has been sanitised by history - even the early accounts written by the suffragettes themselves are shown here to have deliberately left out the worst of the violence. The descriptions of force-feeding and its after-effects are equally shocking in their brutality.
Women like Kitty Marion were terrorists. Following the abandonment of the Franchise Bill in 1913, the WSPU escalated its campaign further, with Emmeline Pankhurst wanting "to make England and every department of English life insecure and unsafe".
In May 1913 alone there were 52 incidents including 29 bombings and 15 arson attacks, on churches, trains and stations, courts and post offices. Radicalised by years of abuse both in her personal life and in her stage profession, Kitty Marion was at the forefront of this extremism, travelling the country and teaching others how to firebomb successfully.
Given the amount of research that Dr Riddell has clearly done, this is an extremely readable work. Her final chapter draws clear parallels between the experiences of Kitty Marion and the modern-day #MeToo campaign. Plus ça change :-(
Our daughters' daughters will adore us
And they'll sing in grateful chorus
Well done
Sister Suffragette
then you too may have imagined lots of middle-class Edwardian ladies having meetings, marches, and a bit of window-breaking leading to imprisonment and force-feeding. You would be wrong.
It's astounding how the life-threatening violence of the campaign has been sanitised by history - even the early accounts written by the suffragettes themselves are shown here to have deliberately left out the worst of the violence. The descriptions of force-feeding and its after-effects are equally shocking in their brutality.
Women like Kitty Marion were terrorists. Following the abandonment of the Franchise Bill in 1913, the WSPU escalated its campaign further, with Emmeline Pankhurst wanting "to make England and every department of English life insecure and unsafe".
In May 1913 alone there were 52 incidents including 29 bombings and 15 arson attacks, on churches, trains and stations, courts and post offices. Radicalised by years of abuse both in her personal life and in her stage profession, Kitty Marion was at the forefront of this extremism, travelling the country and teaching others how to firebomb successfully.
Given the amount of research that Dr Riddell has clearly done, this is an extremely readable work. Her final chapter draws clear parallels between the experiences of Kitty Marion and the modern-day #MeToo campaign. Plus ça change :-(