Scan barcode
lyonsmw's review
4.0
An intriguing look at the history of food in Britain, not just British food. Vogler has written it ways not unlike how we eat. Some chapters are snack-sized, others full meals. None are regrettable and definitely worth the “reading” calories, with all apologies to Pru Leith. Well worth a read.
bumsonseats's review against another edition
4.0
Really interesting book! Looking back over several years of eating in England I get why some meals and relationships were just never meant to be
kittymamers's review against another edition
5.0
ikkagi jah pigem klassisüsteemist jutustas see raamat mulle, toit oli lihtsalt... huvitav vaatenurk sellele lähenemiseks. (pealkiri "Scoff" on päris hea sõnamäng, sest see sõna tähendab inglise keeles nii õgimist kui halvustamist. ja täpselt sellest raamat ongi. kuidas ühed söövad ja teised kritiseerivad, tihti ise samal ajal sama asja süües.)
selgemaks sai mingite sõnakasutuste ajalooline taust - eelkõige siis see mõistatus, et miks ikkagi mõned inimesed ütlevad "dinner" lõunasöögi ja mõned õhtusöögi kohta, mida mõeldakse "tea" all, kuidas mahub pilti "supper". lühidalt - vanasti söödi varem. mida kõrgem klass, seda hilisemaks söömine ajapikku nihkus, kuni tuli hakata uusi söögikordi juurde leiutama, sest põhitoidukord ("dinner") oli alles hilja õhtul ja enne jõudis kõht mitu korda tühjaks minna. madalamad klassid tulid jõudumööda järele; töölisklass ja lapsed söövad siiamaani dinnerit keset päeva (muide: tasuta koolitoit on "school dinner", aga need lapsed, kes oma toidu ise kaasa võtavad, neil on "packed lunch" - ikka sama implikatsioon, vaestele üks ja rikastele teine nimi sama söögikorra jaoks).
aga põhiliselt ikkagi oli huvitav leida läbi ajaloo ja igasuguste toitude juures seda suhtumist, mis siiamaani kuhugi kadunud pole - kõrgemad klassid ja rikkamad inimesed kirjutavad vaestele suure hoolega ette, mida need süüa (ja kust seda hankida) tohiksid ja mis neile kindlasti hea ei ole. muster ikka sama - aristokraadid leiavad mingi uue toidu, keskklass võtab selle üle, aga selleks ajaks, kui töölisklass kohale jõuab ja ka tahaks, leiavad eelmised, et tegu on ikkagi ebatervisliku toiduga, mida vaene inimene endale küll lubada ei tohiks.
näiteks 18. sajandil, kui valge nisuleib muutus kättesaadavaks ka töölistele ja talurahvale:
"White bread had become an obsessional mark of identity for families who felt their kind had been denied it for centuries. Disapproval of it became an opposing obsession for the gentry whose forebears had considered it their birthright. One after another, commentators, doctors, self-appointed medical experts and disgusted correspondents published pamphlets, tracts, arguments and letters to the press to disabuse ‘persons in the lower class of life’ of their misapprehensions. Every published argument marshalled empirical and anecdotal ‘proof’, involving stories of dogs in scientific trials, mariners, or other nationalities who thrived on wheatmeal bread or languished on white. It was clear to many self-appointed advisors that bread, along with salty foods such as bacon and cheese, was driving labourers to the inns – another scourge of their class. Although their advice might be couched in compassionate terms, it generally rested upon the conviction that it was up to the poor to manage themselves better. If only they could learn to eat more vegetables and less bread, their troubles would be over. The poor, when they had the chance, replied that their troubles would be over if their employers paid a living wage which bought adequate food, clothes and shelter for them and their families."
aastal 2020 avaldatakse briti lehtedes "iasoovijatest" keskklassitädide nõuandeid, kuidas inimesed, kes on koroona tõttu töö kaotanud ja koolivaheajal oma lastele süüa ei suuda osta (kooliajal aitab tasuta koolilõuna natukegi), peaksid neile keetma tervislikku putru, ainult 13 penni portsjon - tõsi, moosi ega võid selle raha eest sinna peale ei saa, aga kui inimene ei ole osanud nii elada, et tööd ja raha oleks, siis ta ei peagi end ja oma lapsi hellitama ei moosiga ega ka mingite peenemate (liha)toitudega. plus ca change.
või kuidas oleks näiteks maiustega? "Chocolate has always had a double career: healthful for the deserving (ourselves) and a sure road to ruin for the uneducated or morally idiotic (others)."
alkohol? "Gin had the terrible and, mostly, deserved reputation for being the inner-city hell-raiser of the English drinks family, before it met tonic, moved out to the suburbs and settled down."
muidu need toidulood on muidugi ise ka huvitavad ja toredad. retsepte on ka, igast nii ajalooline kui tänapäevastatud versioon. ma isegi tegin nii indiapärast kedgereed hommikusöögiks (mõnus, aga argipäevahommikuks natuke liiga palju sahmimist) ja 18. sajandi parti hernestega (ei näinud väga atraktiivne välja, aga maitsev sai küll) ja ausalt öeldes keskaegse retsepti järgi makarone ja viktoriaanlikku leivajäätist tahaks ka kindlasti proovida veel, nii et veel mõneks ajaks jätkub selle raamatuga tegemist.
selgemaks sai mingite sõnakasutuste ajalooline taust - eelkõige siis see mõistatus, et miks ikkagi mõned inimesed ütlevad "dinner" lõunasöögi ja mõned õhtusöögi kohta, mida mõeldakse "tea" all, kuidas mahub pilti "supper". lühidalt - vanasti söödi varem. mida kõrgem klass, seda hilisemaks söömine ajapikku nihkus, kuni tuli hakata uusi söögikordi juurde leiutama, sest põhitoidukord ("dinner") oli alles hilja õhtul ja enne jõudis kõht mitu korda tühjaks minna. madalamad klassid tulid jõudumööda järele; töölisklass ja lapsed söövad siiamaani dinnerit keset päeva (muide: tasuta koolitoit on "school dinner", aga need lapsed, kes oma toidu ise kaasa võtavad, neil on "packed lunch" - ikka sama implikatsioon, vaestele üks ja rikastele teine nimi sama söögikorra jaoks).
aga põhiliselt ikkagi oli huvitav leida läbi ajaloo ja igasuguste toitude juures seda suhtumist, mis siiamaani kuhugi kadunud pole - kõrgemad klassid ja rikkamad inimesed kirjutavad vaestele suure hoolega ette, mida need süüa (ja kust seda hankida) tohiksid ja mis neile kindlasti hea ei ole. muster ikka sama - aristokraadid leiavad mingi uue toidu, keskklass võtab selle üle, aga selleks ajaks, kui töölisklass kohale jõuab ja ka tahaks, leiavad eelmised, et tegu on ikkagi ebatervisliku toiduga, mida vaene inimene endale küll lubada ei tohiks.
näiteks 18. sajandil, kui valge nisuleib muutus kättesaadavaks ka töölistele ja talurahvale:
"White bread had become an obsessional mark of identity for families who felt their kind had been denied it for centuries. Disapproval of it became an opposing obsession for the gentry whose forebears had considered it their birthright. One after another, commentators, doctors, self-appointed medical experts and disgusted correspondents published pamphlets, tracts, arguments and letters to the press to disabuse ‘persons in the lower class of life’ of their misapprehensions. Every published argument marshalled empirical and anecdotal ‘proof’, involving stories of dogs in scientific trials, mariners, or other nationalities who thrived on wheatmeal bread or languished on white. It was clear to many self-appointed advisors that bread, along with salty foods such as bacon and cheese, was driving labourers to the inns – another scourge of their class. Although their advice might be couched in compassionate terms, it generally rested upon the conviction that it was up to the poor to manage themselves better. If only they could learn to eat more vegetables and less bread, their troubles would be over. The poor, when they had the chance, replied that their troubles would be over if their employers paid a living wage which bought adequate food, clothes and shelter for them and their families."
aastal 2020 avaldatakse briti lehtedes "iasoovijatest" keskklassitädide nõuandeid, kuidas inimesed, kes on koroona tõttu töö kaotanud ja koolivaheajal oma lastele süüa ei suuda osta (kooliajal aitab tasuta koolilõuna natukegi), peaksid neile keetma tervislikku putru, ainult 13 penni portsjon - tõsi, moosi ega võid selle raha eest sinna peale ei saa, aga kui inimene ei ole osanud nii elada, et tööd ja raha oleks, siis ta ei peagi end ja oma lapsi hellitama ei moosiga ega ka mingite peenemate (liha)toitudega. plus ca change.
või kuidas oleks näiteks maiustega? "Chocolate has always had a double career: healthful for the deserving (ourselves) and a sure road to ruin for the uneducated or morally idiotic (others)."
alkohol? "Gin had the terrible and, mostly, deserved reputation for being the inner-city hell-raiser of the English drinks family, before it met tonic, moved out to the suburbs and settled down."
muidu need toidulood on muidugi ise ka huvitavad ja toredad. retsepte on ka, igast nii ajalooline kui tänapäevastatud versioon. ma isegi tegin nii indiapärast kedgereed hommikusöögiks (mõnus, aga argipäevahommikuks natuke liiga palju sahmimist) ja 18. sajandi parti hernestega (ei näinud väga atraktiivne välja, aga maitsev sai küll) ja ausalt öeldes keskaegse retsepti järgi makarone ja viktoriaanlikku leivajäätist tahaks ka kindlasti proovida veel, nii et veel mõneks ajaks jätkub selle raamatuga tegemist.
zosia1995's review against another edition
4.0
I love food and I love British history and this book beautifully combines the two. Delicious reading.
seventhswan's review against another edition
informative
medium-paced
3.25
This was a well-researched and reasonably interesting book, but in my opinion the structure - and over-reliance on literary references - let it down.