Scan barcode
lenorecanneversleep's review
challenging
emotional
funny
hopeful
reflective
relaxing
sad
medium-paced
- Plot- or character-driven? A mix
- Strong character development? Yes
- Loveable characters? Yes
- Diverse cast of characters? No
- Flaws of characters a main focus? Yes
4.75
kittymamers's review
4.0
räägitakse, et see raamat on kirjutatud mõne napi nädalaga, ja tundub tõesti selline... kiire, ühe-hingetõmbe-jutt, millega räägitakse samas ära... kõik rääkimata lood. võibolla isegi liiga palju lugusid ühe raamatu jaoks. osa oleks ehk võinud jääda järgmisse.
äratundmist oli seal mu jaoks küllaga, elust kahekümnese ja neljakümnese naisena. tööst ja seksist ja teistest naistest ja sellest, mis on raske, aga ka sellest, mis on elus mõnusat.
lugu läks käima ladusalt ja nauditavalt, aga siis kuskil keskel tõmmati pidur peale minu meelest täiesti ülearuse stseeniga, kus kõik naised istusid peolauas ja kordamööda kõik oma elumured ette lugesid, samas kui kaks (kirjelduse järgi ju meeldivat ja intelligentset) meest istusid kõrval nagu mõhk ja tölpa, kallasid endale aga veini juurde ja mörisesid umbes et "ei ole nii". see tundus kohmakas ja ebausutav, aga eelkõige ülearune ja ei lisanud midagi juurde sellele loole, kus kõik need naiste elumurede teemad ju niigi läbi võeti.
õnneks pärast läks raamat jälle edasi ja lõpp mulle jälle meeldis, hoolimata mõnedest veidrustest ja konarustest kogu ses loos.
aa, ja poliitikaosa - mulle meeldis. räägitakse, et liiga läbipaistvalt Eestis viimasel ajal juhtunust maha kirjutatud, aga võibolla sellepärast siis oligi nii usutav ja arusaadav. ja mulle meeldis lugeda raamatut, kus naispeategelane on oma alal professionaal ja kus raamatut alustav koondamine ei tähenda automaatselt vaesusesse ja meeleheitesse langemist, jah, palun, sellisesse maailma lihtsalt tahan uskuda :)
igatahes lugesin läbi samamoodi ühe hingetõmbega nagu ta kirjutatud oli. ei jää selliseks raamatuks, mida üle loeksin, aga jääb selliseks, mida soovitan teistel lugeda. sest mul on tunne, et selle raamatu lugemine algatab mingeid vestlusi, mida oleks vaja pidada.
äratundmist oli seal mu jaoks küllaga, elust kahekümnese ja neljakümnese naisena. tööst ja seksist ja teistest naistest ja sellest, mis on raske, aga ka sellest, mis on elus mõnusat.
lugu läks käima ladusalt ja nauditavalt, aga siis kuskil keskel tõmmati pidur peale minu meelest täiesti ülearuse stseeniga, kus kõik naised istusid peolauas ja kordamööda kõik oma elumured ette lugesid, samas kui kaks (kirjelduse järgi ju meeldivat ja intelligentset) meest istusid kõrval nagu mõhk ja tölpa, kallasid endale aga veini juurde ja mörisesid umbes et "ei ole nii". see tundus kohmakas ja ebausutav, aga eelkõige ülearune ja ei lisanud midagi juurde sellele loole, kus kõik need naiste elumurede teemad ju niigi läbi võeti.
õnneks pärast läks raamat jälle edasi ja lõpp mulle jälle meeldis, hoolimata mõnedest veidrustest ja konarustest kogu ses loos.
aa, ja poliitikaosa - mulle meeldis. räägitakse, et liiga läbipaistvalt Eestis viimasel ajal juhtunust maha kirjutatud, aga võibolla sellepärast siis oligi nii usutav ja arusaadav. ja mulle meeldis lugeda raamatut, kus naispeategelane on oma alal professionaal ja kus raamatut alustav koondamine ei tähenda automaatselt vaesusesse ja meeleheitesse langemist, jah, palun, sellisesse maailma lihtsalt tahan uskuda :)
igatahes lugesin läbi samamoodi ühe hingetõmbega nagu ta kirjutatud oli. ei jää selliseks raamatuks, mida üle loeksin, aga jääb selliseks, mida soovitan teistel lugeda. sest mul on tunne, et selle raamatu lugemine algatab mingeid vestlusi, mida oleks vaja pidada.
sirli's review
4.0
Muidu 3,5 aga teema ja eesti autori poolest pigem ülespoole ümardus seekord.
Ilma otsest planeerimata haarasin selle lugemiseks just naistepäeva, mil on eriti asjakohane meenutada võrdse kohtlemise vajalikkust. Natuke kiirustatud ja liiga paljut haarata prooviv, kuid kuuldused, et antud teos vaid 3 nädalaga kirja sai, siis on täitsa mõistetav. Liliani patroniseeriv toon Mona suhtes on pisut liig, samuti ei saa ma lõpuni aru ka Mona motiividest. Aga teemad, mida kajastatakse, panevad mind seda raamatut ka kõrgemalt hindama.
Ühelt poolt Eesti poliitmaastik, mis kohati päris äratuntavalt päris elust maha viksitud aga samas nii nagu on, mis teha. Palgalõhe, võrdne kohtlemine, mõlemaid sugupooli üheselt austav suhtumine - need on teemad, mis peaks kõigile korda minema. Naispoliitikut hüsteerikuks sõimata on praeguses Eesti poliitikas täiesti ok, kurb...
Teine teema on naiste õigusega enda üle otsustada.
Kõige kurvem ongi, et isegi naised ise kipuvad sed "aga ta ise oli süüdi.." takka kiitma. Kui ma mõtlen enda noorusele, siis suudan ette manada küll mõne sellise situatsiooni, mis oleks võinud võtta ka palju kehvema pöörde. Õnneks on mind hoitud taevaste või maiste jõudude poolt.
Ja veel üks mu lemmik tsitaat feminismi kohta.
Jep, ma olen kindlasti feminist ja kasvatan ka oma tütreid selles vaimus. Ennast peab austama ja teisi inimesi samuti olenemata soost.
Ilma otsest planeerimata haarasin selle lugemiseks just naistepäeva, mil on eriti asjakohane meenutada võrdse kohtlemise vajalikkust. Natuke kiirustatud ja liiga paljut haarata prooviv, kuid kuuldused, et antud teos vaid 3 nädalaga kirja sai, siis on täitsa mõistetav. Liliani patroniseeriv toon Mona suhtes on pisut liig, samuti ei saa ma lõpuni aru ka Mona motiividest. Aga teemad, mida kajastatakse, panevad mind seda raamatut ka kõrgemalt hindama.
Ühelt poolt Eesti poliitmaastik, mis kohati päris äratuntavalt päris elust maha viksitud aga samas nii nagu on, mis teha. Palgalõhe, võrdne kohtlemine, mõlemaid sugupooli üheselt austav suhtumine - need on teemad, mis peaks kõigile korda minema. Naispoliitikut hüsteerikuks sõimata on praeguses Eesti poliitikas täiesti ok, kurb...
Teine teema on naiste õigusega enda üle otsustada.
"Mõni kannab palju meiki, sest talle ei meeldi näiteks oma vinnid. Kannab punst riietust, sest see annab talle energiat, mida tal kehakeemias ehk talvisel ajal napib. Kasutab parfüümi, mis teda ennast tegudele stimuleerib. Ma ei vaidle vastu, et kindlasti on inimesei, kes rietuvad kellegi teise jaoks. Kes valivad selga midagi peibutavat, kui otsivad kaaslast. Kindlasti teen ka mina seda, kui lähengi toast välja plaaniga. Aga kui ühiskond on nii ajupestud, et isegi psühholoog, naine veel pealekauba, arvab, et ise ta kandis seelikut, ise tahtis seksuaalset tähelepanu, siis millest me räägime? Siis ongi ühiskond, kus ka intelligentsed, haritud, tublid, targad, korralikud mehed usuvad, et naise "ei" ei tähenda alati eitust." lk 116
Kõige kurvem ongi, et isegi naised ise kipuvad sed "aga ta ise oli süüdi.." takka kiitma. Kui ma mõtlen enda noorusele, siis suudan ette manada küll mõne sellise situatsiooni, mis oleks võinud võtta ka palju kehvema pöörde. Õnneks on mind hoitud taevaste või maiste jõudude poolt.
Ja veel üks mu lemmik tsitaat feminismi kohta.
"Feminist ei vihka mehi," ütlen leebelt. "Ei pea end paremaks, lihtsalt natuke võrdsemaks kui meil siiani on lubatud end tunda. Feminist ei vihka seksi ja nii edasi. Ta ei taotle naiste ülemvõimu, vaid lihtsalt võrdset kohtlemist." lk 205.
Jep, ma olen kindlasti feminist ja kasvatan ka oma tütreid selles vaimus. Ennast peab austama ja teisi inimesi samuti olenemata soost.
heleryn's review
emotional
medium-paced
- Plot- or character-driven? Character
- Strong character development? It's complicated
- Loveable characters? No
- Flaws of characters a main focus? Yes
2.25
ktiisler's review
emotional
hopeful
lighthearted
reflective
medium-paced
- Plot- or character-driven? Character
- Strong character development? Yes
- Loveable characters? No
- Diverse cast of characters? No
- Flaws of characters a main focus? It's complicated
3.75
elsatriin's review
3.0
Olen juba pikemat aega mõelnud endast kui feministist, kuid see ei tähenda, et oleksin alati vastavalt käitunud. Ühiskondlikud eeldused, surve ja hirm panevad noori tüdrukuid taluma vastuvõetamatut käitumist, isegi kui nad sisimas teavad, et ei vääri seda. Enamjaolt tuleb see käitumine meeste ja poiste poolt, aga halvustavaid ja mahategevaid kommentaare teevad ka (vanema generatsiooni) naised. Inimesed näevad sõna "feminism" ning kuna sõnas on "fem-" siis eeldavad, et see liikumine on mingi 'naised proovivad maailma üle võtta' tüüpi asi. Tegelikult on feminismi eesmärk saada võrdsed õigused meestele, naistele ja neile, kes ei tunne ennast kummagi binaarse soo liikmena. See eesliide "fem-" lihtsalt viitab sellele, et naised on need, kes on aastatuhandeid olnud ebasoodsas olukorras. Keda proovitakse piirata, suruda kastidesse, kontrollida. Kellele ei maksta sama palju palka samasuguse töö eest. Kelle kehasid nähakse objektidena, millele teised võivad ettekirjutusi teha. Terminil "feminism" on negatiivne konnotatsioon ka liikumise ekstreemse poole tõttu. Samas ei saa neile naistele pahaks panna seda, et nad on vihased. Kaalukauss on nii kaua meeste pool ning tihti lähevad asjad enne tasakaalustumist teise ekstreemsusesse.
Meestele meeldib öelda, et "küll järsku kõiki ahistatakse". Alati on ahistatud. Absoluutselt alati on naisi ahistatud, väärkoheldud ja vägistatud kohutavalt palju. Lihtsalt lõpuks oleme jõudnud ühiskonnana nii kaugele, et sellest saab avalikult rääkida. Kuigi kohtusüsteem on ikka veel selliste juhtumite puhul naeruväärne, on meil võimalus enda lugu rääkida. Ei pea piinlikusest peituma kuhugi nurka, sest oled nüüd järsku "rikutud" ning pead piinlikust tundma. Piinlik ja häbi peaks olema ainult tegijal, sest ohver ei saa ei lühikeste seelikute ega meigiga kutsuda sellist käitumist. Ahistamisi ei ole "järsku palju", lihtsalt lõpuks saab neid avalikkuse ette kiskuda.
See oli väga pikk sissejuhatus aga ta võttis kokku need asjad, mis mulle antud raamatu puhul meeldisid – teemad feminismi ümber. Autor on ilmselgelt ise kirglik feminist ning soovib edastada enda sõnumit. Minu jaoks oli see aga mõnes kohas liiga 'ütlemine'. Spetsiifilised vestlused olid loodud selleks, et peategelane saaks pidada maha pika monoloogi selgitamaks kõiki feminismi põhitõdesid. Seda oleks saanud teha ka natuke loomulikumalt. Ma ei tundnud terviklikku narratiivi, aga samas polnud tegemist ka 'lõik elust' raamatuga. "Suhe" (???) Liliani ja Mona vahel oli parimal juhul kahtlane. Lilian oli silmakirjalik, "Jah ma suhtun temasse kui objekti, sest ta etendab objekti". Jäi mulje, nagu autor mõistaks hukka neid tüdrukuid, kes riietuvad ja käituvad väljakutsuvalt ning "ebaintelligentselt". Kuigi teose lõpus Mona teeb Lilianile selgeks, et kõik naised ei taha olla ilma lasteta karjääriinimesed, oleks võinud sellest rohkem juttu olla. Feminismi eesmärk ei ole kõik naised saada tippjuhtideks kes elavad üksi ja vihkavad lapsi. Lilian proovis Monat samamoodi vorpida nagu ühiskond ja mehed niigi seda naistega teevad. Lisaks sellele see vanusevahe.. ei olnud just minu teema.
Neile, kes on juba üsnagi tuttavad feminismiga, ei paku see raamat väga midagi uut. Kirjutusstiil on pigem liiga ütlev ja moraali pidav, lugu ise mitte väga huvitav. Samas oleks kasulik lugeda "Tüdrukunet" avatud mõtlemisega meestel ja ka neil, kes alles enda tugevusega tutvust teevad.
Meestele meeldib öelda, et "küll järsku kõiki ahistatakse". Alati on ahistatud. Absoluutselt alati on naisi ahistatud, väärkoheldud ja vägistatud kohutavalt palju. Lihtsalt lõpuks oleme jõudnud ühiskonnana nii kaugele, et sellest saab avalikult rääkida. Kuigi kohtusüsteem on ikka veel selliste juhtumite puhul naeruväärne, on meil võimalus enda lugu rääkida. Ei pea piinlikusest peituma kuhugi nurka, sest oled nüüd järsku "rikutud" ning pead piinlikust tundma. Piinlik ja häbi peaks olema ainult tegijal, sest ohver ei saa ei lühikeste seelikute ega meigiga kutsuda sellist käitumist. Ahistamisi ei ole "järsku palju", lihtsalt lõpuks saab neid avalikkuse ette kiskuda.
See oli väga pikk sissejuhatus aga ta võttis kokku need asjad, mis mulle antud raamatu puhul meeldisid – teemad feminismi ümber. Autor on ilmselgelt ise kirglik feminist ning soovib edastada enda sõnumit. Minu jaoks oli see aga mõnes kohas liiga 'ütlemine'. Spetsiifilised vestlused olid loodud selleks, et peategelane saaks pidada maha pika monoloogi selgitamaks kõiki feminismi põhitõdesid. Seda oleks saanud teha ka natuke loomulikumalt. Ma ei tundnud terviklikku narratiivi, aga samas polnud tegemist ka 'lõik elust' raamatuga. "Suhe" (???) Liliani ja Mona vahel oli parimal juhul kahtlane. Lilian oli silmakirjalik, "Jah ma suhtun temasse kui objekti, sest ta etendab objekti". Jäi mulje, nagu autor mõistaks hukka neid tüdrukuid, kes riietuvad ja käituvad väljakutsuvalt ning "ebaintelligentselt". Kuigi teose lõpus Mona teeb Lilianile selgeks, et kõik naised ei taha olla ilma lasteta karjääriinimesed, oleks võinud sellest rohkem juttu olla. Feminismi eesmärk ei ole kõik naised saada tippjuhtideks kes elavad üksi ja vihkavad lapsi. Lilian proovis Monat samamoodi vorpida nagu ühiskond ja mehed niigi seda naistega teevad. Lisaks sellele see vanusevahe.. ei olnud just minu teema.
Neile, kes on juba üsnagi tuttavad feminismiga, ei paku see raamat väga midagi uut. Kirjutusstiil on pigem liiga ütlev ja moraali pidav, lugu ise mitte väga huvitav. Samas oleks kasulik lugeda "Tüdrukunet" avatud mõtlemisega meestel ja ka neil, kes alles enda tugevusega tutvust teevad.
kadrilr's review
3.0
brotip: kui sa tunned, et sa vajad psühholoogilist nõustamist, siis enne kui sa hakkad otsima rohkem ja vähem kalleid erakliinikuid, mine kurva näoga oma perearsti juurde, neil on sellisteks juhtudeks teraapiafond
theroadnovel's review
2.0
Nojah siis.
Kui ma lugesin raamatututvustuses arvustusi, et "Kriipiv ja ehe. Korraga kõige robustsem ja kõige endassehaaravam raamat, mida ma Eesti kirjanikult viimasel ajal lugenud olen." ning „Lugemine oli valus.", siis ma panin oma keha valmis: kohe ma kogen midagi, mis mind raputab!
No ei raputanud. See raamat oli kuidagi... Tükid, mis omavahel ei haaku. Sa elad peaaegu ühte tükki sisse ja siis see saab läbi ning me oleme teise tüki kallal, mis pole üldse see. Ja mõned süžeejupid olid nagu otse Ameerika filmist: "House of Cards" stiilis valimiste värk, pow-wow high life , poliitika, ooper, peened parfüümipoed, sind rünnatakse? - kohe ise teraapiasse ja see teema lõppeb peatükiga, lendan lampi Itaaliasse... Samas on ka teine äärmus: otse elust maha kirjutamine (nt Reps).
Ma oleksin veel lugeda Liliani ja Mona vahelisest suhtest, kuigi kohati oli Lilian nii ülepakutult poose võttev ning suisa veidi creepy. Ma mõtlesin lugemise ajal teda mõned korrad meheks, nii see muutis asja veel ebamugavamaks.
Olulised ühiskondlikud teemad olid olemas, aga need olid nii veidralt süžeesse sisse surutud. Terapeut, kelle juurde Lilian läheb, on naine ja loomulikult on ta seksistlik, nii et Lilian saab lehtede viisi pidada feministlikku monoloogi. Siis õhtusöögistseen kus on Üks Väga Rumal Mees, mistõttu päris mitu naist saavad pidada feministlikku dialoogi! Ja see kõik kukub nii võltsilt välja. Selleasemel, et olla raamat, kuhu sellised asjad on ühtlaselt hajutatud, on see selliste mõttepuhangute törts siin, törts seal.
Ma ei hakka muidugi raiuma, et täiega mõttetu raamat, sest OMG, me ei ela loomaaias ja ükski mees ju PÄRISELT ei arva nii. Sest tegelikult ikka elame küll ja on liiga palju mehi, kes arvavad nii. Ning see, et sina pole seda kogenud, ei tähenda, et seda pole olemas.
Kui ma lugesin raamatututvustuses arvustusi, et "Kriipiv ja ehe. Korraga kõige robustsem ja kõige endassehaaravam raamat, mida ma Eesti kirjanikult viimasel ajal lugenud olen." ning „Lugemine oli valus.", siis ma panin oma keha valmis: kohe ma kogen midagi, mis mind raputab!
No ei raputanud. See raamat oli kuidagi... Tükid, mis omavahel ei haaku. Sa elad peaaegu ühte tükki sisse ja siis see saab läbi ning me oleme teise tüki kallal, mis pole üldse see. Ja mõned süžeejupid olid nagu otse Ameerika filmist: "House of Cards" stiilis valimiste värk, pow-wow high life , poliitika, ooper, peened parfüümipoed, sind rünnatakse? - kohe ise teraapiasse ja see teema lõppeb peatükiga, lendan lampi Itaaliasse... Samas on ka teine äärmus: otse elust maha kirjutamine (nt Reps).
Ma oleksin veel lugeda Liliani ja Mona vahelisest suhtest, kuigi kohati oli Lilian nii ülepakutult poose võttev ning suisa veidi creepy. Ma mõtlesin lugemise ajal teda mõned korrad meheks, nii see muutis asja veel ebamugavamaks.
Olulised ühiskondlikud teemad olid olemas, aga need olid nii veidralt süžeesse sisse surutud. Terapeut, kelle juurde Lilian läheb, on naine ja loomulikult on ta seksistlik, nii et Lilian saab lehtede viisi pidada feministlikku monoloogi. Siis õhtusöögistseen kus on Üks Väga Rumal Mees, mistõttu päris mitu naist saavad pidada feministlikku dialoogi! Ja see kõik kukub nii võltsilt välja. Selleasemel, et olla raamat, kuhu sellised asjad on ühtlaselt hajutatud, on see selliste mõttepuhangute törts siin, törts seal.
Ma ei hakka muidugi raiuma, et täiega mõttetu raamat, sest OMG, me ei ela loomaaias ja ükski mees ju PÄRISELT ei arva nii. Sest tegelikult ikka elame küll ja on liiga palju mehi, kes arvavad nii. Ning see, et sina pole seda kogenud, ei tähenda, et seda pole olemas.
readersjournal's review
informative
inspiring
reflective
medium-paced
- Plot- or character-driven? A mix
2.5